2019. aasta alguses jahmatas Eesti avalikkust Jane Paberit, kes usaldas "Pealtnägija" kaasa teekonnale, millesarnast avalikkus polnud näinud. Rasket lihas- ja närvihaigust põdev Jane rääkis jaanuaris 2019 "Pealtnägijas" esimest korda, kuidas tahab võtta endalt elu Šveitsis läbi abistatud enesetapu.

"Pealtnägija" saatis Janet ka tema päris viimasel teekonnal Eestist Šveitsi ja veetsime koos operaator Teet Konksiga Zürichis kolm päeva, mida hiljem ka televaatajatele vahendasime. Kui olime Janega Šveitsis kohtunud ja temaga esimese intervjuu salvestanud, siis teatas ta mulle, et kuigi nad on ärasaatmisel suure perega, siis pole neil olnud jaksu organiseerida ja leida järgmise päeva õhtuks ehk tema elu viimaseks õhtusöögiks restoran, kus nautida fondüüd.

Tema soov oli, et viimasel õhtusöögil Šveitsis võiks seda saada. Ja et nad ise polnud selle korraldamisega hakkama saanud, siis palus ta mult teenet, et ehk saan mina otsida koha, kuhu nad saaksid minna. Otseloomulikult nõustusin tema palvega ja lubasin asja uurida.

Õige pea selgus nii mõnegi Šveitsis elava tuttavaga vesteldes ja kohapeal asja uurides, et märtsi lõpp, mil Jane oli tulnud oma elu lõpetama, ei ole klassikaliselt fondüü hooaeg ja mulle suudeti leida vaid mõned restoranid, kus fondüüd kindlapeale saab. Otsimise lisatingimus oli, et koht peab olema ligipääsetav ratastooliga. Suhtlesin nende restoranidega ette, mainisin olukorra tõsidust ja tähtsust, rääkisin ka punasest ratastoolist, mis ei armasta treppe ning leppisin ühe Zürichi kesklinnas asuva restoraniga kokku.

Kokkulepe Janega oli, et me saadame nad kaameraga sinna restorani, aga lahkume, kui perekond oma ema, vanaema või muidu lähedase inimesega viimast õhtusööki sööb. Mina ja operaator jõudsime restorani lähistele varem – tegin tiiru sees ja otseloomulikult selgus, et reserveeritud laud oli pandud poolkorrusele, hea mitu trepiastet ülespoole. Osutus päris keeruliseks teha selgeks, et ratastoolil ei ole vahet kas ees on kolm või 30 astet – selle raske elektrilise tooliga üles minek on sisuliselt võimatu.

Läks tükk tegemist, et leppida kokku laud ikkagi esimesele korrusele ja kui viimaks Jane oma saatjaskonnaga saabus, siis suundusid nad lauda. Ja kuigi ma saatsin nad sinna teele heal tujul, siis on see midagi, mis on mingil põhjusel hinge kriipima jäänud, et see restoran ei olnud siiski Jane vääriline. See pidanuks olema palju uhkem ja isegi tseremoniaalsem, arvestades selle õhtu kordumatust.

Ma olen ise tundnud, et see on olnud üks kordi, kui ma pole olnud seatud ülesande vääriline. Ma ei saanud kunagi teada, mida Jane sellest söögikohast ja fondüüst arvas ja ehk parem ongi. Aga kokkuvõttes ma polnud enne ja pole ka pärast pidanud kellelegi elu viimast õhtusööki kokku leppima või korraldama, aga selle ühe kogemuse pealt tunnen, et selles õnnestuda on peaaegu võimatu. Pole olemas ideaalset momenti, et võtta ühes ruumis ja ajas kokku ühe inimese elu.