"Minu noorem tütar Marta on 11-aastane ja see on see periood, kus lapsed veel otsivad oma huviala, aga tundub, et kergejõustik on selline sportlik hobi, kuhu ma olen ta ise suunanud ja sinna on ta pidama jäänud. Aeg-ajalt käib ta ka ratsutamas," tutvustas Teet Margna oma pere pesamuna.

"Ma tegelikult läksin peaaegu ämmaemandaks õppima, aga päris viimasel minutil otsustasin ajakirjanduse kasuks. See tundus hea põhi, kus alustada oma tuleviku rajamist," selgitas Teet Margna vanem tütar Martine Margna, kes on 20-aastane.

Ämmaemanduse kohta sai ta infot sotsiaalmeediast. "Juba gümnaasiumi alguses oli kogu sisu, mida tma sotsiaalmeediast tarbisin, rasedad naised ja sünnitusvideod. Ma olen Internetis kõik raseduse ja sünnituse videod läbi vaadanud ja kõiki taskuhäälinguid kuulanud, mind tohutult paelub see teema, naise keha ja rasedus on minu arvates väga äge," ütles Martine.

Lapsed on natuke nagu isa väikesed koopiad

Noorema õega on Martinel vahet üheksa aastat. "Me mõlemad kasvasime natuke nagu üksiklapsed üles, sest vanusevahe on nii suur, ei pea jagama asju nagu väiksema õe või vennaga."

"Martine elurõõm, emotsionaalsus ja hingelisus on ka mulle alati loomuomased olnud ja sedasama näen ma loomulikult ka Martas, nad on natuke nagu minu väikesed koopiad ka," muheles Teet.

Teet sündis ja kasvas Viljandis. "Elasime majas, mida kutsuti Kremliks, sest see oli ehitatud punastest tellistest. Tavaliselt läks isa pärast tööpäeva lõppu suvilat ehitama, see oligi tema elutöö. Ise oma kätega ehitas algusest lõpuni, teda ei olnud tavaliselt õhtuti kodus, alles hilja õhtul tuli. Ema tegi kodus süüa. Ma olin sõnakuulelik laps, ja tegin mida vaja," meenutas Teet.

Teedu vend Tiit on 12 aastat vanem. "See on suur vanusevahe, mis tekitas olukorra, et kui mina läksin kooli, siis Tiit lõpetas kooli ja läks elama Tartusse. Mul vennaga ühiseid mänge ja suurt lähedust ei tekkinud."

Tormilised padjasõjad Mait Malmsteniga

Lapsepõlve emotsionaalseid hetki meenutades rääkis Teet, et elas ühes majas koos mitme väga hea lapsepõlvesõbraga.

"Üks neist oli Mait Malmsten, kellega me vahel mängisime minu juures padjasõda, sest Maidul oli kodus kord majas, tema juures sellist segadust ei tohtinud tekitada. Minu ema oli leebem ja isa polnud sageli kodus, nii et me Maiduga lihtsalt tagusime üksteist patjadega ja kujutasime ette, et oleme indiaanlased. See oli lahe," meenutas Teet.

Lapsepõlves sai vitsa ja ka rihma

Teedu sõnul oli ta keskmine õpilane, mitte priimus ja vahel ka päris tormakas, kes jooksis mööda koolikoridore.

"Isa oli mul range, pidin koduseid ülesandeid lahendama veatult. Mäletan isa ranguse näitena sellist asja, et mingi küllalt tühise vea pärast oma koduse ülesande lahendamisel vihikus ei kannatanud isa sellist viga ja maha tõmbamist välja ja ma pidin kogu oma vihiku ümber kirjutama kuni selle kohani, kus viga tekkis. See oli mu isa ranguse ekstreemsem näide. See tundus liiga karm ning ma mõtlesin hiljem, et oma lastega olen ma kindlasti leebem isa."

Teet on kodus ka vitsa ja rihma saanud, aga mille eest need füüsilised karistused olid, seda ta enam ei mäleta. "Ilmselt aju ei taha neid negatiivseid asju mäletada," lisas ta.

Küll aga mäletab ta, et ükskord tuli ta sõpradega koolist ning omavahel räägiti värssides. "Võib olla olime õppinud või lugenud koolis Shakespeare`i teoseid, see oli päris naljakas, me improviseerisime, ma ei olnud halbades kampades," muheles Teet.

Mõned suhtlemismustrid kanduvad põlvest põlve

Martine rääkis, et isa saab oma emaga väga hästi läbi ja on talle väga tänulik, sest ema on talle olnud väga suureks toeks nii rahaliselt kui ka hingeliselt.

"Aga siis on ka hetked, kus toimub klassikaline nääklemine. Just hiljuti oli seik, kus me läksime isaga nääklema. Mina kurtsin mingit muret ja tema proovis hästi ratsionaalselt sellele läheneda ja ma üritasin talle selgeks teha, et ma ei vaja mingit lahendust, vaid tahtsin lihtsalt jagada sinuga oma hingevalu. Tema ütles, et aga ma ikka pakun sulle lahendusi ja siis läksime natuke riidu," meenutas Martine.

"Paar tundi hiljem olime autos isa ja tema emaga, ja täpselt samasugune nagelus tuli nende vahel. Isa kurtis mingit asja, mis teda häiris ja tema ema hakkas hästi ratsionaalselt seletama, et miks ta ikka on selline ja tunneb nii ja Teet ütles, et ei, mul pole vaja, et sa mulle seda seletaksid, ma lihtsalt räägin sulle seda, aga ema ei saanud aru ja ütles, et ma ikka tean seda asja paremini. Sellised mustrid põlvkonnast põlvkonda jäävad samaks," muheles Martine.

"Ema on minu väga hea sõber. Talle olen ma absoluutselt alati rääkinud ausalt ära oma hinge pealt kõik, tema ees mul saladusi pole, ta on alati kõige parem kriitik olnud minu töödes, õpingutes ja minu suhetes," ütles Teet.

Pärast isa surma püüdis emale tugevaks jõuõlaks olla

Teedu isa suri 52-aastaselt, Teet oli sel ajal 16-aastane. "Lahkumise põhjuseks oli süda. Kui isa lahkus, siis ma püüdsin olla emale tugev õlg tema kõrval, aitasin ema kõiges, sest palju tööd jäi isast maha ju sinna suvilasse, mida ta elu aeg oma perele ehitas. Püüdsin emalt võtta ära nii palju koormat kui võimalik. Proovisin olla mees majas."

Pärast isa surma kimbutasid peret rahalised raskused. "Mäletan, kuidas me korjasime emaga aialilli ja viisime poodi müüki, siis võeti eraisikute käest müügiks lilli ja aiasaadusi," meenutas Teet.

"Keskkoolis ma kuidagi avanesin, mulle meeldis esineda, kui oli vaja luuletust lugeda klassi ees, see polnud probleem. Viljandis oli Ugala teater, kuhu tulid noored näitlejad tegema oma diplomietendusi ja tänu ühele oma peretuttavale, kes töötas teatris, sattusin ma neid etendusi nägema ja see vaimustas mind, just sel hetkel hakkas mul kaduma huvi sporditegemise vastu, käisin seni kergejõustikutrennis ja mul tekkis teatrihuvi".

Proovis kahel korral lavakasse sisse saada

10. klassis läks ta Ugala teatrisse Kaarin Raidi poolt juhitud teatristuudiosse, kus tal hakkas minema tema enda sõnul üle ootuste hästi. "Mul tekkis mõte saada näitlejaks, mul ei olnud ühtegi paralleelset mõtet, sest ma tulin vaevu-vaevu matemaatikaga keskkoolist läbi, ja oli selge, et ma pean minema humanitaariasse," lisas Teet.

Teatristuudios tekkis Teedul piisavalt enesekindlust, arvamaks, et šansid lavakasse sisse saada on head. "Sisseastumiseksamid panid jala kõvasti värisema ja ma ei olnud oma parimate päevade tasemel. Jõudsin seal vast teise vooru, vaevalt et kolmandasse. Viljandist Kaarin Raidi stuudiost olid lavaka katsetel veel Indrek sammul ja Mait Malmsten, nemad said sisse, mina kahjuks ei pääsenud. Teatrikooli pääs sõltub suuresti ühest inimesest, kellest saab põhiõppejõud, kes võtab selle kursuse."

Teet viis paberid toonasesse Pedagoogilisse Instituuti näitejuhtimise erialale, kuhu ta sai sisse loomingulise konkursi maksimumpunktidega.

Tahtis USA draamakooli Miloš Formani juurde õppima minna

Lavakasse proovis ta ka teist korda sisse saada. "Kui olin Pedas juba kaks aastat näitejuhtimist õppinud," lisas Teet. "Ma arvasin, et ma peaksin olema Hollywoodis, mis ma siin Eestis ikka taidlen, ma tahtsin saada filmistaariks, ikkagi USA-sse minna. Ma isegi kirjutasin viide Ameerika draamaõppega ülikooli kirjad, ja ühes neist oli professoriks Miloš Forman, kujutasin ette, et võiksin olla Formani andekas õpilane."

Ühest ülikoolist saadeti ka vastukiri, aga kui Teet nägi, et semestri õppemaks oli 20 000 dollarit, jäi USA plaan katki.

"Elus peab olema ka õnne, ja ühel hommikul peale ränka pidu meie kursavenna juures helises tema kodus telefon ja keegi teatas talle, et Eestis alustab eratelekanal EVTV ja sinna otsitakse diktoreid," meenutas Teet pääsemist telemaailma. "Diktoriks saamine oli üks õnnelikumaid hetki mu elus. Telekanali omanikuks oli Viktor Siilats ja programmidirektoriks Harry Kõrvits."

Teedu sõnul võttis ta Peda näitejuhtimise erialal õppides kaasa teatava enesekindluse. "Oskuse mitte solvuda ja mitte liigselt haavuda ning mitte alla anda kui mul ei tule välja või kui mulle öeldakse otse halvasti ja teravalt. Ma olen neist situatsioonidest üle. See on oluline, et teles ellu jääda."

Ime läbi pääses kasiinosõltuvusest

"Ma olen alati tajunud piiri, mida ei tohi ületada, aga üks noore Eesti ja toona noore minu probleem, mille küüsi ma peaaegu et sattusin, oli kasiinondus," meenutas Teet, sest just sel ajal tulid Eestisse värvilised mänguaparaadid, kuhu sai münte sisse panna.

"Aga tõde oli see, et ühel hetkel olin mina kõik oma mündid sinna aparaati pannud, nii et kasiinosõltuvus oli küll minu jaoks väga reaalne oht just ülikooli viimasel aastal ja esimesel paaril tööaastal, aga õnneks leidsin ma ime läbi jõu ja tõmbasin ennast sellest välja."

Kristjan Jõekaldaga tutvus Pedas näitejuhtimist õppides

Kristjan Jõekalda õppis ka Pedas näitejuhtimist ja oli aasta vanemal kursusel. "Kristjaniga oli meil kohe absoluutne klapp, meil tekkis kohe ühine huumoritunnetus, ja kui mina sain tööle EVTV-sse, siis tema läks tööle teise eratelekanalisse, mis samal ajal sündis, RTV-sse."

Kui Teet oli teinud oma esimesed autorisaated, "Pildimäng" ja "Ristsõnamäng", tundus talle, et vaja oleks partnerit, kellega koos saadet juhtida, sest saade muutus suuremaks.

"Kristjani superkarakternäitleja anne on ju nii televisioonilik, tegin talle ühel hetkel kõne ja kutsusin EVTV-sse, et teha ühist saadet," meenutas Teet Kristjaniga koostöö algust telemaastikul.

Korra- ja puhtusefriik

"Ma olen natuke uisapäisa inimene, pea on tuules, ma ei ole korrafriik," kirjeldas Martine.

"Ja mina jälle olen," lisas Teet. "Mulle meeldib kord ja puhtus."

"Meie põhikonflikt oli nõude üle, need jäid mul vedelema," muheles Martine. "Aga ma olin juba noorena üpris iseseisev. Kõik kooliasjad olid mul põhikooli lõpuni ainult viied, trennis käisin kuus päeva nädalas, alkoholi proovisin esimest korda peale põhikooli, ema teadis, kus ma olin ja mida tegin, saladusi mul ei olnud ja pahandusi ma ei teinud."

Psühholoogi juures käimine on normaalne

Martine on pikalt käinud psühholoogi juures. "Olen märganud, et nõukogude aja kasvatuse juures pole seda, et kui sul on mingi mure, siis kurda seda ja ma kuulan ja ütlen, et mul on kahju, vaid öeldakse, et mis sa virised, leia lahendus, saa hakkama. Aga asi pole selles, et ma ei saaks hakkama, vaid see ongi nii, et tänapäeva ühiskond on pehmem. Räägime muredest ja kuulame, vahest on lihtsalt vaja jagada, ei ole vaja otseselt nõuannet," selgitas Martine.

Martine sõnul kandub nõukogude aegne kasvatus üle noorema põlvkonna kasvatusse. "Inimesed tihti arvavad, et psühholoogi juurde minnakse, kui midagi on väga halvasti, aga minu arvates on psühholoogi juures käimine nagu vitamiini võtmine. Sa ju ei taha jääda haigeks ja võtta antibiootikume, vaid pigem võtad vitamiine ja oled terve. Mina võtan psühholoogi juures käimist, et sa õpid navigeerima oma igapäevaelu probleeme ja suhteid niivõrd palju paremini, et kriisiolukordi tekib palju vähem," selgitas Martine.

Martine arvates on just koolipsühholoogid väga suur ressurss, mida tasuks igal juhul kasutada, kui saab.

Vanemate lahutus oli suur õppetund ja suur väljakutse

"Vahel Martinega rääkides on mul olnud tunne, et ma ei ole tema jaoks autoriteet. Ma tahaksin, et Martine mind rohkem kuulaks ja paneks kõrva taha ja ei hakkaks tingimata minuga väitlema. Aga mida ma panin tähele, kui Martine oli umbes kümneaastane, kui arukalt Martine oskas väidelda ja olukorda analüüsida ning ära põhjendada seisukohta, mida ma ei osanud tema vaatest nähagi, sest olin talle peale surunud mingit isatarkust ja see tekitas ning tekitab siiamaani minus suurt lugupidamist Martine vastu. Et maailmas ei ole ainult minu tõde."

Martine tõi oma elu raske õppetunni ja suure väljakutsena välja vanemate lahutuse. "Kui näed kõrvalt ühe suhte lagunemist. See õpetab ja mõjutab väga palju. Sa näed ühe paarisuhte kõige halvemaid ja kurvemaid hetki. Mul on olnud tervisega palju muresid, mis on õpetanud kannatlikkust. Oma tervise eest tuleb olla väga tänulik, see on kõige olulisem."

Lapsevanemad ei pea igas olukorras laste jaoks ülivõrdes autoriteedid olema

"Minu arvates on see natuke iganenud arusaam lapse ja vanema suhtest, et vanem peab olema autoriteet. Ei pea kartma oma vanemaid või tohutult alt üles vaatama. Ma väga imetlen oma vanemaid, aga võib olla on isegi ebatervislik niivõrd ülivõrdes autoriteet oma lapsele olla. Mul pole mitte mingist autoriteetsest rollist kunagi puudust olnud, kõik põhitõed on minusse pandud ja kurb oleks, kui vanemad vormiksid kloone oma lastest," ütles Martine.