"Ma ise pean ennast pigem moedisaineriks, kuna mul on oma bränd. Minu jaoks on moekunst see, kui ma teeksin showsid ning nii väga ei mõtleks inimese peale. Aga ma tegelen inimesega ja üritan tema vajadusi rahuldada," selgitas moedisainer Eve Hanson.

"Mina ei pea ennast üldse disaineriks, aga samas ma ei ole ka moekunstnik. Ma tegelen moega erinevates valdkondades, kostüümidega ja teen ka personaalselt inimestele rõivaid, aga see ei ole kunst ega disain," kommenteeris enda tegemisi moelooja Anu Lensment.

Hansoni sõnul on moetrendide algtasandiks ikkagi inimesed ise. "Sealt edasi juba igasugused trendiagentuurid ja muidu targad inimesed, kes seda teadmist suunavad, analüüsivad seda, mis tänaval toimub ja mida kõrgmoebrändid teevad. Moetrendide tekitamine on väga suur äri," kommenteeris Hanson.

"Üllatavalt suur roll moetrendide ennustamisel või loomisel on siiski ka inimese enda valikutel. Kui me näiteks vaatame, mis valikuid teevad suured kaubamajad oma toodete sisseostul, siis nad väga palju lähtuvad sellest, mida inimesed juba nagunii ostavad, sest suur osa inimesi ei taha väga suuri muutusi, jälgitakse väga palju seda, mis neile on juba meeldinud ja loodetakse, et niimoodi ka jääb," ütles Lensment.

"Paljude inimeste puhul see nii ka on, et ostetaksegi sama värvi, samasugust asja, just täiskasvanute puhul. Ja siis on noorte grupp, kes lähtub ühtemoodi olemise suunast, mis kõigil peab samamoodi olema, sama laiad püksid ja sama suured pintsakud," selgitas Lensment.

Hansoni arvates ei vaheldu mood enam nii kiiresti kui kümmekond aastat tagasi.

Hansoni sõnul ei pea tema konkureerima kiirmoekettidega. "Minu klientideks on inimesed, kes ei leia endale suurtest kaubamajast riideid ja soovivad midagi sellist, mida teistel ei ole. Minu eesmärk on pakkuda inimestele maitsekaid ja väga hästi istuvaid moodsaid rõivaid."

Anu Lensmendi arvates seisneb moetööstuse suur probleem selles, et ei ole suudetud välja mõelda, mida peale hakata nende rõivajääkidega, mida moetööstus tekitab.

"Materjal on keeruline ja tekstiilmaterjal koosneb nii erinevatest kiududest ning pole suudetud välja mõelda jätkusuutlikku ja päriselt toimivat viisi, kuidas seda probleemi ikkagi lahendada. Üle maailma tegeletakse sellega, aga see jama, mida on juba korraldatud, on nii suur, et see on tõepoolest väga suur küsimus. Ainuke, mida me praegu saame teha, on alustada iseendast ja siin on väike samm ka suur samm," selgitas Lensment.

Väga oluline Hansoni arvates on see, et igaüks vaataks üle oma isiklikud tarbimisharjumused ning eelistaks kvaliteeti kvantiteedile. "Ei telliks Hiina veebipoodidest juba põhimõtte pärast asju, ei maksa minna kaasa sooduskampaaniatega," tõi Hanson välja. "Eelistage kodumaiseid oma lähedal toodetud asju ning pigem vähem kui rohkem."

Anu Lensment käib kord nädalas vabatahtlikuna abiks taaskasutuspoodide laos. Ta teeb MTÜ Aitan Kaitsta egiidi all Ukraina jaoks varjevõrke ja kogub nendest poodidest materjale, millest võrke teha.

"Ma näen seda rõivaste kogust, mis tekib iganädalaselt juurde. Need on meeletud hunnikud ja see on väga õpetlik. Ma arvan, et peaks hakkama noortele tegema ekskursioone taaskasutuspoodide lattu, et näidata, milline raiskamine tegelikult toimub. Sinna viiakse korralikke riideid, aga ka selliseid, mis mingil kaunil reklaamfotol näevad ilusad välja, aga tegelikult koosnevad naftast ja sa ei taha seda rohkem kui üks kord kanda, sest kehal on halb olla selles. Ja väga paljud sellised rõivad on pärit nendest suurtest kuulsatest Hiina kaubamajadest," selgitas Hanson.

Tema sõnul tuleks analüüsida, miks tekib uute rõivaste ostmisel korraks see hea enesetunne. "Seal taga peab olema mingi muu probleem. Kas sul on vaja rõivaste abil korraks seda hetke tekitada, seda suhkrulaksu kätte saada. Äkki teed midagi muud? Lähed näiteks jooksma või loodusesse," pakkus Lensment.