Selle aasta kevadel täitus "Pealtnägijal" ümmargune juubel – 900. saade. Kui arvestada, et igas saates on keskeltläbi kolm lugu, siis teeb see 25 aasta peale ümmarguselt 2700 lugu. Minu ajalugu on seda tausta arvestades lühike – sel sügisel algas minu kaheksas "Pealtnägija" hooaeg, aga meeldejäävaid lugusid ja momente on olnud palju. Ma võiksin tuua terve rea näiteid, kuidas piltlikult öeldes nõela otsimisega heinakuhjast on valminud pikk ja põhjalik uuriv telelugu. Või kuidas juhuslik vihje on viinud meid süsteemse probleemi jälile. Võiksin loetlema jääda poliitika- ja majandus lugusid, kus oleme paljastanud mingi sigaduse, aga ilma asjata seostatakse "Pealtnägijat" üksnes tõsiste ja kurjade lugudega. 

Tähelepanelik televaataja on kindlasti märganud, et "Pealtnägijas" on ka oma "positiivsete uudiste" nurk. Tegelikult ongi nii, et otsime teadlikult igasse saatesse ka vitamiine – rõõmsaid toone ja säravaid persoone. Olgu ta näitleja, sportlane või lihtsalt omal alal andekas inimene, kel on ette näidata mõni oluline saavutus. Sellised lood on "Pealtnägijasse" väga teretulnud ja sageli on need ka lood, mis saavad vaatajalt enim tagasisidet. Väga tähtsal kohal on nali ja huumor, mida praegusel ajal eriti vajab läheb. Minu enda üks lemmikžanr on reportaažid ja eksperimendid, kus ajakirjanik hüppab tundmatusse vette ja püüab keerulises olukorras hakkama saada. Koroonapandeemia algul olin 14 päeva kodus karantiinis, mis tekitas palju sabinat.

Sain ühena esimestest eestlastest koroonavaktsiini ja töötasin nädal aega hooldajana kinnises Põhja-Eesti regionaalhaigla covid-osakonnas. See oli emotsionaalselt väga rusuv aeg, aga kogemusest sündis hiljem pikk dokumentaalsaade. Olen käinud mitu korda Ukrainas ja Poola piiril ning intervjueerinud põgenikke, mitmeid sõjas riigi tippjuhte ja jälginud kõrvalt Ukraina abistajaid.

Kuid on olnud ka lugusid, mida on olnud lihtsalt põnev teha ja lõbus vaadata. Mõned aastad tagasi otsustasime, et osaleme ühel Eesti pikimal – saja kilomeetri pikkusel Võhandu maratonil. Tegime esmalt ettepaneku Eesti kõige atleetlikumale poliitikule Jürgen Ligile, aga millegipärast ta loobus. Lõpuks langes valik Jevgeni Ossinovskile, kes oli tol ajal sotsiaalminister ja mitme kriitikat pälvinud seaduse peaarhitekt.

Kuna aega ju oli (maraton kestis lõpuks 16 tundi!) plaanisin teha Ossinovskiga pikka ja põhjaliku intervjuud, kus teda alkoholiaktsiisi teemadel fileerida, aga meie ettevalmistus jäi kesiseks ja maratonist kujunes lõpuks sportlikku laadi enesetapp. Treeningute käigus Pirita jõel juhtus üks päris korralik apsakas ja kukutasin kogemata Ossinovski jääkülma vette. Oli veebruarikuu, jõge kattis veel õrn jääkiht ja ega Ossinovski suurem asi ujuja pole. Mõelda vaid, uputasin peaaegu ministri! Ossinovski prillid lebavad siiamaani Pirita jõekääru mudases põhjas.

Lõpuks, ööpimeduses, jõudsime Ossinovskiga finišisse, intervjuust suurt asja ei saanud, aga lugu tuli ikkagi seikluslik. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et võiks midagi säärast Jürgen Ligiga korrata, aga ausalt öeldes ei tule pähe ala, kus ma eos kaotajaks ei jää.