Karl Ernst Von Baeri doktoritöö "Eestlaste endeemilistest haigustest" sai järjekordse trüki. Rahva seas on raamat tuntud eelkõige anekdootlike tähelepanekute poolest, mida Baer eestlaste ja nende kommete kohta kirja on pannud. Tammiksaar tuletab meelde, et Baer oli doktoritöö kirjutamise ajal kõigest 22-aastane.

"Ta kirjutab doktoritöö alguses ilusasti, et on noor, ei tea, mida ta täpselt tegema peab ja oma autobiograafias, mis ilmus 1864, ütles ta, et see oli täiesti mõttetu töö ja see ei oma mitte mingit tähendust," rääkis Tammiksaar.

Kuigi baltisakslast tuntakse eelkõige munaraku avastajana, siis tegelikult oli tegu väga mitmekülgse teadlasega. "Ta on võib-olla ainus väga suure rahvusvahelise kaliibriga Eesti teadlane, kes on ära mainitud ka kõikides entsüklopeediates. Ta oli väga mitmekülgne, lisaks võrdleva embrüoloogia asutajale oli ta ka igikeltsa teaduse asutaja maailmas, tegeles füüsilise antropoloogia ja geograafiaga. Väga mitmetahulised teemad," sõnas Tammiksaar.

Üks teemadest, millega Baer tegeles, oli ka looduslik tasakaal. "Tänu temale võeti Vene keisririigis vastu esimesed seadused kalapüügi piiramiseks. Ta oli väga ettenägelik inimene," lisas Tammiksaar, kelle hinnangul sümpatiseerivad eestlastele ka Baeri poliitilised vaated.

"Eriti kui me vaatame seda, et 1846. aastal oli üks neid, kes seisis Läänemere maade komitee loomise taga. See oli eraldi komitee keisri juures, mis tegeles sellega, et muuta Eesti talupoegade olukorda, minna teorendilt üle raharendile ja lõpuks niimoodi, et eestlased saaksid endale maad päriseks osta, mis 1868 ka õnnestus," rääkis Tammiksaar.