"Muusika võtab mu päevast ausalt öeldes kõik vabad hetked, sest mulle väga meeldib laulda omaette ka ja luua kodus spontaanselt päeva kirjeldavaid laule," ütles Kannukene, kes alustas laulmisega juba lasteaias. "Kaheksa-aastaselt hakkasin viiulit mängima, nüüdseks olen 20 aastat viiulit ja vioolat mänginud."

Kannukene meenutas, et tahtis kuus korda vioola mängimisele käega lüüa. "See oli küll pigem käegalöömise soov erinevale muusika heliloomingule nagu džässlaulule, aga miski kandis seda edasi, et vioola on olnud mu kutsumus, kuigi ma ise pole seda valinud, aga nüüd on see saanud mu lemmikkutsumuseks."

"Just minu esimene vioolaõpetaja Toomas Nestor õpetas mind nagu kitarristi, sest ma tahtsin juba 13-aastaselt saada rokkstaariks. Iga tund nägi välja nii, et võimendist on vaja heli juurde keerata või et kõik see sama tunnetus on ka Jimi Hendrixil, aga mis vahenditega seda teha, et see toimiks vioola peal."

Kannukene meenutas, kuidas ta üldse hakkas vioolat armastama. "Muusikakeskkoolis oli vabariigi aastapäev tulekul ja Timo Steiner ütles, et ma teeksin ühe seade "Sind surmani" laulust ja kannaksin oma seadet solistina ette. Kuidagi sealt alates on olnud nii, et olen hakanud vioolaga omaloomingut tegema ja püüdnud kitarriarmastust ja kitarri inspiratsiooni vioolale üle kanda."

Sellest saigi alguse tema vioolaga improviseerimine ja nüüd lõpetas ta kaasaegse improvisatsiooni magistrantuuri Šveitsis.

"Õppisin erinevate ja väga suurepäraste improviseerijate juures. Rokkimprovisatsioon on laienenud kõikehõlmavale improvisatsioonile. Mu päevad näevad välja sellised, et ma harjutan heliredeleid, tehnikat vioolal, harjutan häält, kui on tulemas esinemine, siis ma mängin kitarri, aga põhiliselt tegelen vioola ja hääle omavahelise ühendamisega ja see ongi olnud minu viimaste aastate fookus, need kaks keelt, pillikeel ja häälekeel, need on väga sarnased. Vahel tekib selline hetk, kus mängides ja samal ajal lauldes on isegi raske eristada, kumb on kumb."

Kannukese sõnul valmistub ta praegu soolokontsertideks, mis on hingede ajal. "Vioola ja häälega kontserdid. Seal on kogu vaimuliku muusika ajalugu. Šveitsis õppides tegin oma esimese heliskulptuuri, sellise interaktiivse sfääri, mida kallutades heli muutub ja ka valgus muutub ning see teos tuleb ka installatsioonina ettekandele oktoobris Mustpeade majas ja novembris Viimsi Artiumi kunstigaleriis. Minu esimesed näitused," tutvustas Kannukene.

1. oktoobril tähistatakse Eestis rahvusvahelist muusikapäeva, mille raames toimuvad väga erinevates kohtades kontserdid, kus astub üles ka Kristjan Kannukene.