Draamateatri uue lavastuse "Totalitaarne romaan" alguses kohtuvad laval meister ja autor ning nende vestlusest rulluvad lahti lood totalitaarsele režiimile ette jäänud kunstnikest, kirjanikest ja heliloojatest.

"See on meie katse vaadata sisse ühiskondadesse, kus võim teeb inimesega, mida ta tahab," ütles lavastaja Hendrik Toompere jr. "Laval on Bulgakov, aga ka teisi tuntud kirjanikke ja loomeinimesi, kes kunagi Nõukogude liidus elasid ja pidid selle olukorraga hakkama saama".

"Kui publik seda lavastust näeb, peaks enamikule neist meenuma seosed, et ajaloolise ja geograafilise vahemaa mõttes räägime muidugi tänasest Venemaast ja Valgevenest, mis väiksemas mastaabis teeb samasuguseid jubedusi," selgitas näitekirjanik Marius Ivaškevičius.

"Totalitaarse romaani" autor Ivaškevičius on eesti teatripublikule väga tuttav, sest tema sulest pärineb nii publiku kui kriitikute heakskiidu pälvinud "Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika", mis tõi Hendrik Toompere jr-le 2016. aastal parima lavastaja preemia.

"Mulle ütles Lembit Ulfsak, et ta oli vestelnud oma leedu kolleegiga ja Leedus on väga populaarne lavastus "Väljaheitmine". Ma küsisin Lembitult, et millest see räägib ja ta ütles, et lugu on lihtsatest kujudest, kes läksid Londonisse õnne otsima," meenutas Toompere jr, kuidas ta Marius Ivaškevičiuseni jõudis. "Ja siis ma helistasin Mariusele ja tema saatis mulle kohe lahkelt teksti, ma lugesin, tema tekstid on põnevad ja jube keerukad ka."

Ivaškevičius meenutas, et Leedu Rahvusteatri lava polnud iial varem kuulnud nii palju vandesõnu, kui "Väljaheitmise" esietendusel Leedus. "See oli 2011. aastal, kui vanem publik oli esietendusel ning paar-kolmkümmend inimest lihtsalt tõusid ja lahkusid. Ennustati, et mängime vast paar korda ja siis on ka kõik, tükk võetakse mängukavast maha, aga siis hakkas teatrisse tulema täiesti uus publik. Minu arvates pole nii menukat lavastust Leedus enne olnudki. Seda mängitakse endiselt," ütles Ivaškevičius.

"Totalitaarne romaan" sündis nende riikide autoritaarsetest režiimidest, kus presidendid püstitavad tänagi endale kullast monumente. Ivaškevičius sõitis ise läbi kõik viis Kesk-Aasia riiki. "Minu jaoks on see etendus ja see lavastus omamoodi kättemaks," lisas ta.

"Meie elame siin vabas maailmas, aga väga paljud ei ela. Mingis mõttes võib seda käsitleda ka käeulatusena nendele headele inimestele, kes sinna kinni on jäänud," ütles Toompere jr.