"Mäletan oma diplomilavastust "Klemens", kus ma mängisin peaosalist Skalnast ja Kaarin Raid ütles mulle kogu aeg, et ära kannata ja mina ei saanud sellest absoluutselt aru, aga ta ei osanud mulle ka rohkem seda selgitada. Peaosalisel oli kannatusterohke elu, teda ei mõistetud ühiskonnas mitte üks raas, teda tõugati, narriti, alandati. Kümmekond aastat hiljem jäin jälle Raidi peale mõtlema, et ta ju ei rääkinud mulle sellest ilmaasjata, mida ta küll silmas pidas," meenutas Heino Seljamaa oma teatrikooli õpetaja Kaarin Raidi poolt saadud elu õppetundi.

"Üks kord võtsin öösel selle näidendi jälle kätte, lugesin läbi ja laks! klaar. Mida päikeselisemalt ma oleksin Skalnast teinud, seda rohkem hoiab hinge kinni vaataja. Appikene, ta isegi ei taju, kui õudses olukorras ta on. Nii nagu kannatust on jäle lavalt vaadata, sest ta on enamasti nii ebausutav, kuid kui ümbrus teeb kõik selleks, et see inimene peaks kannatama, aga päikeseline hing on sellest üle, siis tekib sellest nii võimas vaimne situatsioon, mida teatris ongi vaja. Liina Tennosaar sai sellega väga hästi hakkama, kui ta mängis koos Herta Elvistega "Mägede iluduskuningannas"".

Ainuke eestlane, kes on kaks korda edukalt lavakasse sisse astunud

"Ma olen vist ainuke eesti näitleja, kes on lavakasse kaks korda edukalt sisse astunud," muheles Seljamaa. "Esimesel korral visati mind välja. Minu keskkooliaegne vene keel oli väga kehv, ja ka konservatooriumis ei käinud ma eriti vene keele tundides. Vene keele õpetajaks oli meil üks väga vahva juudiproua, kes ütles, et mul jääb arvestus saamata, kui ma ei hakka õppima, aga ma ei uskunud teda."

Seljamaa läks Panso juurde muret kurtma ja Panso vastas talle, et minge sõjaväkke, õppige vene keel selgeks ja tulge siis tagasi. "Ja nii ma tegingi," lisas Seljamaa.

Kihutas tankidest mööda, et laste juurde jõuda

Vene keel on Seljamaal selge tänaseni, sest Ukrainas lastele esinemas käies, teeb ta etendusi vene keeles.

"See Mõkolajivi linn, kus ma käisin lastekodus mängimas, sai kohe esimeste linnadena kõvasti pihta. Mäletan, et 2014. aastal Ukrainas käies sõitsin tankidest mööda. Ise mõtlesin, et ma lähen laste juurde, tulen kuskilt kaugelt Põhjalast, oma autoga sõidan Odessast välja ja ma pean tankidest mööda kihutama, et laste juurde jõuda. Sõjast läbi sõitma, õudne."

Tööks oli keldris lennukipomme läikima lüüa

Sõjaväes tegeles Seljamaa lennukipommidega. "Kõikide muude koolide kõrval olen õppinud ka hävituslennuki relvastusmehhaanikuks. Aga seda oskust pole mul kunagi oma elus otseselt vaja läinud. Suure ringiga on see siiski olnud väga vajalik mu hingele. Ükskord sõjaväes pidid tulema suured ülemused külaskäigule ja mu väike ülemus ütles, et võta õlilapp ja löö need pommid läikima," meenutas Seljamaa.

"Käsk on käsk, üksinda istun kuskil keldris koos nelja kahesaja kilose lennukipommiga, kõik lahinguvalmis pommid, sütikud küljes. Et nad oleksid ILUSAD? Mõtlesin, et appi, see pomm, millega inimesi tapetakse, peab nüüd ilus olema? Sel hetkel panin lapi käest ära ja mõtlesin nii, et sina ei lähe enam kunagi, relv käes, võõrale maale, sa ei võta sellest osa, ja ma ei olegi pidanud võtma. See on selle relvastusmehhaaniku elukutse juures minu kõige suurem saavutus," lisas Seljamaa.

Lapsepõlves sai tunda tõelist ema armastust

"Ma ei käinud lasteaias, sain emaga kodus olla, see oli minu jaoks absoluutne bingo. Ema ei käinud tööl ja isa muretses pere sissetulekute eest. Hiljem sündis mulle veel kaks venda. Mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, kui suure õnnega ma koos olen, sest ma olen kogenud ema tõelist armastust," on Seljamaa tänulik. "Mu ema kunagi ei nõudnud kaastunnet, et kuidas sa niimoodi emaga teed. Lapsepõlv oli tõsiselt ilus aeg."

Seljamaa sõnul aga kõik see, mis puudutas kooli ja koolitunde, äratab temas küll väga ebameeldivaid tundmusi.

Tema isa oli iseõppinud insener, kes õpetas ka poega tehniliselt mõtlema, aga oli eeskujuks ka muus.

"Kunagi lapsena nägin, kuidas mu isa mängis oma sõbraga üht sketši, see oli nii äge ja vennaga koos tegime selle sketši pioneerilaagris, ja rahvas kõik plaksutas ja siis ma mõtlesin, et mina tahan näitlejaks saada. Ma olin siis vast 12-aastane," meenutas Seljamaa, millal algas tema teadlik armastus näitleja elukutse vastu.

Elu loojang on alanud, aga see on päris ilus loojang

"Ma olen 72 aastat vana, ma võin ju kujutada endale ette, et ma olen vägev ja tore ja mõtlen veel ärksalt, aga elu loojang on alanud, aga see on päris ilus loojang," muheles Seljamaa. "Mul 12 aastat tagasi diagnoositi verevähk ja siis ma sain kõik asjad läbi mõelda. Ma olen ikka päris pika elu elanud. Õnneks oli mul väga professionaalne tohter."

Seljamaa sõnul tohter kõigepealt ütles, et nad kahtlustavad, aga nad ei tea. Kahe tunni pärast ütles, et me kahtlustame ikka, aga teeme veel proove. Siis veel proove ja veel proove. Siis ütles, et kahtlus leiab üha rohkem kinnitust ja kui lõpuks tuli lõplik kinnitus, siis oli ta selle mõtte juba omaks võtnud.

"See ei olnud siis külm vesi kaela. Ma olen suures tänus nende suurepäraste arstidega, kellega saatus mind on seoses mu tervisega kokku viinud - Hele Everaus, Ain Kaare, Tatjana Tratš. Kõik on väga toredad inimesed."

Aasta aega ei rääkinud ta oma raskest diagnoosist kellelegi

Aasta aega ei rääkinud ta oma diagnoosist peale elukaaslase mitte kellelegi. "Väga raske on taluda kaastunnet. Ja inimestel ei tule see alati ka välja, muutub piinlikuks ja sellepärast ma olin vait," selgitas ta.

Ühel hetkel aga leidis ta, et pole üldse vajalik sellest vaikida, ega ka sellega kella lüüa. "See pole mitte midagi erilist, ja kuna ma saan täiesti rahuldaval viisil oma igapäevase eluga toime, siis ma ei arvanud, et see peab saladus olema. See oli vajalik ka seetõttu, et ma ei tunneks end selles seisundis üksipäini, eraldiseisvana või äraunustatuna. "Inimesed on loodud ikka väga sotsiaalsetena."

"Ma ise ei ole 30 aastat alkoholi joonud, aga ma olen paljude alkohoolikute kõrval olnud ja näinud seda tragöödiat väga lähedalt. Selle aja jooksul on päris mitu lähedast sellesse keerisesse kukkunud fataalselt ja surnud. Need on tõsielu tragöödiad, midagi teha ei ole, sest siin ilmas, ükskõik, ole sa alkohoolik või vähihaige või pole kumbki, on meist tugevamad asjad ja hoovused, mida me kuidagi ei juhi ja me isegi ei mõtle sellele. Näiteks kui siit raadiostuudiost kaoks hapnik, siis viie minu pärast oleks siin pilt hoopis teine," selgitas Seljamaa.

"Me oleme väga sõltuvad jõust, mida me ei valda. Mina ei ole usklik inimene," lisas Seljamaa.

Sõjaväes pidi äärepealt ennast maha laskma

Seljamaa meenutas, et tal on juhtunud küll hetki, kus ta on olnud surma ääre peal. "Paar-kolm korda elus, üks kord pidin sõjaväes ennast maha laskma, See oli täielikust oskamatusest ja teadmatusest, kuidas püsse käsitleda. Püsside käsitlemist meile eriti ei õpetatud, pidime ise õppima ja nii see kogemata juhtus. Lask läks õnneks kõrvast mööda. See juhtus 23. augustil 1972. aastal, samal ajal kui mu kursusekaaslased hakkasid tegema "Suveöö unenägu"".

"Okasroosikese" etendust mänginud üle 2000 korra

Nukukunstnikuna on ta mänginud "Okasroosikese" etendust üle 2000 korra.

"Ma ei tohi, ma ei saa näitlejana masinaks muutuda, see on mu surm. Nukk käes ju sureb igal hetkel ja mina pean kogu aeg hinge kinni hoidma, et nukk kogu aeg elaks, talle tuleb hing sisse saada. Ma kogu aeg pean teda üleval hoidma, ja täpselt samamoodi on ka etendusega," selgitas Seljamaa. "See nõuab täiesti uut pingutust minult, pidevat pingutust, et teater sünnib praegu ja siin. Ma ju näen, et kui see õnnestub, mis siis saalis toimub," muheles Seljamaa, kelle lavakarjäär on kokku kestnud ligi 50 aastat.

"Ma ei oska ühtegi pilli mängida," ütles Seljamaa, kes on mänginud trumme ja õige natuke klaverit. "Küll aga olen kõrtsides laulnud. Laulmist olen õige vähe konservatooriumis õppinud. Isegi Heli Lääts mingi aeg õpetas meid."

Seljamaa meenutas, et esinemine on talle kogu elu meeldinud. "Mulle meeldib kui inimesed plaksutavad."

"Kui ma lõpetasin konservatooriumi 1978. aastal teisel katsel, suunati mind Nukuteatrisse, sest ma tahtsin Tallinnasse jääda. Esimesed neli haritud näitlejat hakkasid seal teatrist tööle, oma uut spetsiifikat õppima ja esialgu tundus see mulle lihtsalt huvitav, siis ma armusin nukuteatrisse ja paar aastat hiljem hakkasin nukuteatrit armastama," meenutas Seljamaa, kuidas ta nukumaailma sattus.

Kõik lõpetavad joomise, aga mõnega juhtub see juba eluajal

"Kui me püüame teda saada alkoholismi põhjust, siis see on ummiktee, ma olen seda 30 aastat kogenud, olen eneseabirühmadega päris palju seotud olnud. Kõige tõhusam tee eneseabirühmades on jagada oma kogemust, see on teaduslikult põhjendatud. Selleks, et sellest häirest taastuda, on alkohoolikud oma arukamas teadmises leppinud sellega, et see häire võib iga hetk korduda."

"Minu kogemus ütleb, et kui alkohoolik räägib alkohoolikuga oma kogemusest, siis sealt võib tekkida mingi täiesti uus kvaliteet, ja ma olen seda korduvalt näinud. Need inimesed, kellel endal isiklik kogemus puudub, võivad olla nii heatahtlikud ja suure südamega inimesed kui tahes, aga nad ei puuduta midagi väga olulist, sest see ei ole võimalik. Me keegi tegelikult ei tea põhjuste põhjust," lisas Seljamaa.

Tema sõnul on eneseabirühmades selline kõnekäänd, et kõik lõpetavad joomise, aga mõnega juhtub see juba eluajal. "Minuga on see vist juhtunud," ütles ta ja sülitas kolm korda üle õla.

Seljamaa arvates on hästi oluline, et inimesel oleks soov joomine lõpetada. "Ja siis võib mulle helistada, mitte et ma taevaisa olen, aga siis saame sellest lähemalt rääkida," muheles Seljamaa.