25 sünnipäeva arvestavad kosmikud esimesest kontserdist

Kosmikute kaks alles jäänud originaalliiget – kitarrist Aleksander Vana ja trummar Kristo Rajasaare – ei andnud esimest korda kohtudes mitte üksteisele kätt, vaid Vana andis Rajasaarele pitsa. "Ma olin Peetri Pitsas tööl, nemad tulid Metro Luminali kambaga sinna taha pitsat nuiama ja siis üks neist oli Kristo," meenutas Vana.

"Väga huvitav, mina seda pitsamomenti üldse ei mäleta," ütles Rajasaare, "kuigi see on fakt, et pitsaluugi taga sai tihti käidud kui Aleksander tööl oli. Minu meelest kohtusime esimest korda ikka siis, kui Aleksander saabus Metro Luminali proovi. Selgus, et kidrapartiisid oli vist liiga palju linti mängitud, et need kontserdil sama uhkelt kõlaksid ja Luminal hakkas siis elavaks esituseks lisa kidrameest otsima."

Metro Luminali proovidesse kupatas Vana tema tolleaegne elukaaslane. "Ta hängis tihti linna peal ja tundis Rainer Jancist mingi peo kaudu. Jancis oli talle rääkinud, et tal on ühte kidrameest vaja, et ega ta ei tunne kuidagi. Naine siis ütles, et tal üks istub kodus ja plännib kittari kogu aeg, midagi muud ei teegi. Sai Jancise aadressi ja ma siis võtsin julguse kokku ja läksin talle ukse taha. Alguses võtsid mind vastu mingid töömehed, kes ei teadnud Jancisest midagi. Pöörasin siis otsa ümber, läksin minema, aga siis keegi järsku karjus, et "kus lähed? suitsu on või?". See oli Rainer ja nii me tuttavaks saime," meenutas Vana.

Kosmikute esimene kontsert toimus 1999. aasta oktoobri alguses, mille järgi ka bändi sünnipäevi loetakse. Vana andis Metro Luminaliga viimase kontserdi 1995. aastal. Umbes sel ajal ei olnud bändil vaja ka enam Rajasaare teenuseid, kes mängis seejärel ühel hetkel lausa viies bändis korraga, aga kindlat kodu üheski ei leidnud.

"Siis juhtus selline asi, et sai mindud üle viie aasta Järvakanti, kus toimus koolibändi kokkutulek. Järvakandis on nimelt pikk koolibändi traditsioon, mis ulatub 1960. aastate lõppu. Tehakse koolibändi, mille nimi on Velled ja kui bändiliikmed kooli lõpetavad, siis astuvad uued asemele. Nii ta siiamaani kestab, just siin augustikuus oli Vellede 55. kokkutulek," selgitas Rajasaare.

1999. aastal käis Rajasaare samasugusel kokkutulekul koos 1986. ja 1987. aastal Velledes pilli mänginud Kõmmari ehk Raivo Rätte ja Kosmikute esimese laulja Taavi Pedriksiga. "Kõmmari, kes elas tol ajal Soomes, helistas mulle paar päeva pärast kokkutulekut ja ütles, et mis sa arvad, kui hakkaks ikkagi päriselt bändi tegema. Kuna kitarrist oli veel puudu, siis mina ütlesin, et ma ühte tüüpi tean aga ma ei tea, kuidas teda küll üles leida, Peetri Pitsas, mulle tundus, et ta enam ei tööta," muigas Rajasaare.

Kuidagi sai Rajasaare ikkagi Vana kontakti kätte ja oligi bänd koos. "Aga mida selle bändiga tegema hakata, oli veel väga lahtine. Alustuseks otsustasime katsetada kunagiste malevalauludega. Palusime neli laulu ühel oma Järvakandi malevahundist kooliõel minu vanemate hoovis Järvakandis akustilise kitarriga ette kanda. Salvestasime need kassettmaki peale ja läksime põhimõtteliselt otsejoones Linnahalli, kus tegime siis kaverid "Kajakad", "Sinilill", "Saabub õhtu" ja "Vihma käes"," meenutas Rajasaare.

Maleva laulude juures seisma ei jäädud. Rajasaare sõnul oli oluline moment Kosmikute sünni juures moment, mil Taavi Pedriks, bändi algusaastail meie seast lahkunud esimene solist, leidis ühe tundmatu luuletaja käsikirjalise kaustiku. "Selle vahel oli üks foto, mille taha oli kirjutatud "A. Tamberg" ja siis me ristisime selle mehe, teadmata, kas ta tegelikult oli see luuletaja või hoopis luuletaja peika, Aleksander Tambergiks. Leidsime sealt mõned haiglateemalised lood, väga melanhoolsed ja tumedapoolsed, millega Vana hakkas siis oma riffe kokku sobitama," rääkis Rajasaare.

Ansambli esimese solisti kaotus oli meestele suur šokk ja uue liikme otsima hakkamiseni läks aega. "Üks hetk hakkasime kolmekesi lihtsalt mängima jälle, tuimalt mängima. Mul olid mingi riffid olemas, muusikaline osa oli paigas, tegime paar aastat proovi ja siis hakkasime uusi lauljaid katsetama. Aga muidugi on bändiliikmete kaotused olnud väga hellad ja õrnad, väga kurvad momendid. Ei sooviks neid kellelegi," tõdes Vana.

"Võib-olla teevad nad sind tugevamaks, aga pigem isegi tuimemaks. Mingisugune osa on sinust jälle läinud. Bänd on ju üks organism. Katsu hakkama saada siis, kui jalg või pea on läinud," lisas ta.

Rajasaare lisas omalt poolt, et ei Pedriksi ega Kõmmari puhul polnud tegu lihtsalt bändiliikmete, vaid ka lähedaste sõpradega. "See oli ikkagi sõpruskond ka. Mina olen ju koos mõlemaga lapsepõlvest saati Järvakandis kasvanud. Seda valusamalt see muidugi lõi," tõdes Rajasaare, kellele jäi mulje justkui oleks Pedriks ise avaldanud post mortem n-ö survet, et bändiga jätkataks.

"Kui käisin tema korterit koristamas, siis leidsin sealt posu lauluteksti, millest ma polnud isegi teadlik ja mis ta oli ilmselgelt kosmikute jaoks kirjutanud. Nii mõneski tuli välja kohti, mida olime omavahel arutanud, näiteks "Viska mulda". Kõmmari puhul oli kogu aeg selge, et kui me oleksime bändi tegemise pooleli jätnud, siis oleksime talle veel teise noa kuhugi löönud. Kõmmari jaoks oli bänd oma laste järel kindlasti kõige tähtsam asi maailmas," rääkis Rajasaare.

"Seda otsust oli võib-olla lihtne teha, aga leida endas jõudu, et see otsus ellu viia, see võib-olla nõudis visadust," lisas ta.

Praeguse seisuga kuuluvad Kosmikutesse lisaks Rajasaarele ja Vanale Meelis Hainsoo ja Lauri Leis. Juubeli puhul annab bänd välja ka kogumikalbumi "Laulud, millelt pühitud tolm", mis sisaldab varem helikandjatel ilmumata lugusid, sh koostöid Üllar Jörbergiga ja ansambliga Laine.

"Need on lood, mis ei ole siiamaani ühelgi füüsilisel kandjal ilmunud. Nad on sündinud vaheaastatel või mingite projektide käigus ja ei ole albumitele pääsenud, kuigi tagantjärgi vaadates mõni oleks võib olla isegi sobinud," leidis Rajasaare.