Kuigi lavastust luues peeti eelkõige silmas vaegnägijaid, siis lõpuks on see Ranniku sõnul mõeldud ka kõigile tavanägijatele. "Ta on selline empaatiaharjutus ka kõigile neile, kel on n-ö normnägemine, et saada aimu sellest, mida tähendab olla vaegnägija," sõnas lavastaja "Terevisioonis".

Seejuures pole tegu klassikalise lavastuse, vaid rännaklavastusega. "Me kutsume publiku kaasa väikesele rännakule erinevates ruumides, mida me ühte saali oleme tekitanud. Asi algab juba fuajeest, kus kõik saavad endale ette simulatsiooniprillid," rääkis Rannik. Prille on erisuguseid, näiteks on võimalik saada aimu sellest, mismoodi tajub maailma inimene, kel on võrkkest nurkadest lahti tulnud ja nägemisala on ainult keskel. "Inimeseti on need puuded väga erinevad, see ala võib olla mitte keskel, vaid kuskil ääres keskel või säilinud hoopis all," lisas lavastaja.

Täiesti pimedatele inimestele lavastus siiski mõeldud pole. "Aga ma arvan, kui tuleb pime inimene koos oma saatjaga, kellega ta on harjunud ja kes oskab pimedat juhendada, siis võib ju katsetada. Me otseselt ise selleks valmistunud pole," sõnas Rannik.

Lavastuses pannakse proovile kõik inimese meeled. "Aga väga suur osa on kujutlusvõimel ja unistustel. See maa, kuhu sisenetakse, on unistuste maa, mis tuleb päästa publiku ja näitlejate koostöös asju tehes."

"Mu meel unus mägede taha" esietendub 28. septembril Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumis.