"See lugu sai alguse viisist ja selle viisi kirjutas minu abikaasa," meenutas sõnade autor Ines Arna.

"Ühel õhtul hakkas kummitama üks viisijupp peas, mis oli hästi kurva alatooniga ja ei läinud rohkem kui mõni minut, kui ma teadsin, et see millegipärast räägib just Estonia katastroofist," ütles laulu autor Ailar Arna, kes ise on koorilaulja.

"Ta hästi tihti ümises seda ja meil oli just parasjagu beebi kodus ning see alguse muusika käik jäi mind kummitama," lisas Ines.

Ailari sõnul tundus see nii tähtis ja kriitiline teema, et ta ei julgenud ise neid sõnu kirjutada. "Ümisesin ja ümisesin ning õnneks päästis mu sellest kitsikusest välja üks väga tähtis ja kallis inimene, kes kirjutas minu arust täiesti erakordselt sobivad sõnad," ütles Ailar.

Sõnade autor Ines Arna sõnul on teos justkui kahekõne ehk kuidas need inimesed tunnevad, kes maha jäid ja kes leinavad seda, mida nad kätte ei saa.

"Emotsionaalsel pinnal on seal äng ja valu, aga seal on ka paratamatust ja lootust ning kõike seda raamib merelaine motiiv, mille keskel see toimub," selgitas Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärav.

"Ma arvan, et see sündmus on kõiki eestlasi nii suuresti mõjutanud, et on raske võtta endale seda vastutust kirjutada selline asi valmis ning sellepärast on ta ka mõned aastad seisnud ja oodanud oma aega. Kogusin lihtsalt julgust, et see välja tuua," ütles Ailar.

Ines Arna arvates on oluline mitte neid sündmusi unustada, sest niisugused katastroofid aitavad ka edasi. "Ma tean, et see on päris palju ka merenduses muutnud seda, kuidas asjad käivad," selgitas Ines.

"See pala võib-olla aitab neid inimesi, kellel on endiselt hinges see valu ja äng, mille see sündmus on esile toonud ja võib-olla aitab natuke seda leevendada," lisas Üksvärav.

Pärast esmaettekannet esitakse teost 29. septembril Tallinnas Kaarli kirikus.

See on kurb ja valuline kahekõne kadunute ja kaldale jäänute vahel, mida vahendab meri:
(hinged)

Liugleme lainetel, sõuame vees,
püüame püüdmatut lainete sees,
otsime leidmatut, ahelais käed,
merede kütkeis on hingede väed…
Kuhugi kadunud on sile maa,
meri on koduks, ei kaldale saa,
otsime kadunut, hinges on vaev,
jäädavalt kadunud on valge laev…

(kaldale jäänud)
Valu, mis need haavad lõi, jäädavalt on sööbinud meil meelde...
Palun, kallis aeg, kas võid
olla veidi leebem
kaotatut me tagasi ei saa….

Tuuled teil sõna kandku:
püsite meil meeles!

Lainetes sosistab tuul:
kord me kohtume veel…