"Kõige vanem käbi on Märt Kivi, kes on praegu Nukufilmi kunstiline juht. Järgmine käbi on Mihkel, kellel on topeltkuldsed käed, kes suudab teha ideaalselt puu-, metalli- ja sepatööd, mis sai alguse sellest, et kui ma maakodu ehitasin, siis ta aitas mind ja lõpuks võttis ise riistad kätte ja arendas end. Praegu on tal oma firma ja teeb kõike, mida tellitakse, " tutvustas Kalju Kivi oma perekonda.

"Liisa on õppinud kunsti ja muid asju, aga hetkel on ta kodus oma kahe lapsega. Kalju-Karl, kes siin minu vastas istub, on ka ilmselt saanud minu käest mingeid tõukeid," lisas Kalju.

Katariina Kivi, kes musitseerib bändis Duo Ruut, on Kalju Kivi lapselaps ehk Märdi tütar. "Tema on minu kõige esimene lapselaps," ütles Kalju.

"Mina olen kõige noorem, kui mina olin väike, siis Märt oli juba iseseisvam, aga Mihkliga mängisime legodega, Liisaga ehk suhtleme kõige tihedamini, sest temaga on meil vanusevahe kõige väiksem, aga ma saan kõikide vendadega väga hästi läbi," ütles Kalju-Karl Kivi.

"Kärgperena on meil üks vend veel, Signe esimesest abielust Juhan, kes on Märdiga peaaegu sama vana, meil on peres viis last," lisas Kalju.

Kõige rohkem meenutab Kalju sõnul teda ennast just Kalju-Karl. "Kõik ütlevad, et kui ma olin temavanune, siis ma olin nagu tema ja võib olla ka hingelaadilt, sest teistes on midagi, aga on ka midagi muud, aga see on ainult tore, sest ega täpselt oma koopiat ei tahagi," muheles Kalju.

Kalju sõnul on ta viimasel ajal tabanud ennast mõttelt, et ta takistab end ütlemast selliseid asju nagu "vot meie omal ajal saime sellega hakkama" või "meie omal ajal tegime niimoodi". "See on kuidagi muutunud šabloonseks ja mulle tundub naeruväärne, kui vanemad hakkavad sellist juttu rääkima. Mõnikord ju võiks öelda, aga täiesti teadlikult hoian enda tagasi."

Lapsepõlvest rääkides meenutab Kalju, et ta sündis Tartus ja kui ta aastaseks sai, oli ta ema ja isa lahutanud. "Ju nad kasvasid lahku, ma täpselt ei tea, millest see asi lahti läks. Ema kadus mu elust jäädavalt. Mind viidi Otepääle vanavanemate juurde, sest üksikisa ei saanud vist hakkama. Isa käis seal regulaarset mul külas, isa pildistas hästi palju, mul oli õnnelik lapsepõlv esimesed seitse eluaastat, ma olin vanaema lemmik," meenutas Kalju.

Kui Kalju oli 20-aastane, siis nad kohtusid emaga korra, sest ema otsis ta üles. "Ei tekkinud emaga mingit sügavat kontakti. Seda ma olen hiljem analüüsinud, et ema puudus on küll tunda andnud minu suhetes hiljem neidude ja naistega. See on mingi haav hinges, mis ei sega elamist, aga mingil hetkel ta võib-olla mõjutab."

Üks mälupilt lapsepõlvest on seotud filmiga. "Hakkasin kolme-nelja-aastaselt nägema košmaarseid unenägusid ja selgus, et ma käisin Otepää kinos vaatamas "Oliver Twisti" ja need vargad, ja need urkad hakkasid mind kummitama, see on esimene film, mis mu mälus on," meenutas Kalju.

"Hiljem tuli vanaisa vend Ferdinand ka Otepääle elama, kui ta pensionile jäi. Käisime kolmekesi kalal. Minu isa vend Ago Kivi oli siis noor poiss, Otepää rahvateatri näitleja, tugeva kunstiandega, mille tulemusena ta astuski ERKI-sse graafikat õppima ja tema on üks minu kunstialane mentor või suunaja-mõjutaja, et ma valisin ka kunstnikutee," ütles Kalju.

Kalju sõnul tema ise otseselt ei tundnud tõmmet kunsti poole, aga just teised ütlesid, et "oi kui hästi sa joonistad".

"Mind tõmbas kunstimaailma ka nende inimeste vaba olek, kes olid mu ümber. Ago on olnud mulle ka oluline inimene, kuigi ma olin väga väike, kui me käisime tal Otepääl külas, aga sellest imbus mingi teistsuguse elu võimalikkust, mida igapäevases elus nii palju ei kohta," meenutas Kalju-Karl.

Kalju meenutas, et juba Otepääl oli ta poistekamba liider. "Mina külvasin ideid, mõtlesin välja, kutsusin üles ja kõik käisidki selle järgi. Ma olin intellektuaalne liider, mitte brutaalne. Metsas olid meil salakohad, kuhu korjati midagi, sõja mängimine oli kõige populaarsem tol ajal, hiljem mängisime juba indiaanlasi."

Kalju isa võeti 18-aastaselt jõuga punaväkke. "Ta oli viis aastat sõjas ja viis korda sai haavata, aga jäi ellu. Isa teine vend Vaino Kivi viidi ka sõtta, aga tema jäi sõjas kadunuks. Ago oli toona seitsmeaastane ja neljas vend Henn 13-aastane, nemad olid veel liiga väikesed. Küüditamisest pere pääses ilmselt seepärast, et isa oli punaväes, kuigi vanaisal oli enne sõda Otepääl pudupood, kus müüdi kõikvõimalikke asju."

Kooliminekuks kolis Kalju linna oma isa juurde ühiskorterisse. 1965. aastal sai pere kõigi mugavustega kolmetoalise korteri.

Plaan minna kunsti õppima sai Kaljul kindlaks siis, kui ta teenis Nõukogude armees. "Kaheksanda klassi lõpus tahtsin merekooli minna, aga minu hinded polnud nii head ja sinna mind ei võetud. Ei võetud kuskile kooli, ja kuna mul oli nii hirmus himu minna Tallinnasse ära, läksin hoopis raudteekooli, mõtlesin, et vedurijuhi töö on ka väga põnev ala. Kaks aastat õppisin seal ja 1969. aastal saigi minust Valgas auruvedurijuhiabi, see oli füüsiliselt väga kurnav töö, aga väga tasuv. Olin 18 ja rikas poiss," meenutas Kalju.

Sõjaväes olles tekkis Kaljul plaan, et sõjaväest naastes läheb ta jälle Valga veduridepoosse tööle, läheb õhtukoolis keskkooli ja teenib palju raha ning siis astub kunstiinstituuti. "Aga tagasi tulles pidasin veduridepoos vastu kõigest kolm kuud ja siis tekkis plaan kohe minna kunsti õppima," lisas Kalju.

Üsna varsti hakkas Kalju kunstikooli kõrvalt ka lisatöid tegema, et raha teenida. "Mina olin õhinapõhine ja võib olla olen seda tänase päevani. Ma ei suutnud rutiinset raudteelase tööd teha, see andis mulle ka märku, et ma olen pigem boheemlane."

Esimest korda isaks saades oli Kalju 27-aastane ERKI 3. kursusel. "Lapsevanemaid oli tol ajal päris palju, lapsed magasid pappkastis ERKI katusel, kui ma ise loengus olin. Meil oli üks surve kuklas, et eestlasi peab palju olema ja kus neid eestlasi siis tuleb, kui neid ise ei tee. Ja oli ka nii, et kui sul on perekond ja laps, siis kuskilt midagi ehk hakkab tulema, see aitas kindlasti kaasa, sa riskisid rohkem kui tänapäeva noored," meenutas Kalju.

"Alguses elasime aasta aega minu esimese naise vanemate juures, siis saime tänu lastele Laagrisse ühetoalise korteri. Selleks ajaks oli ka Mihkel sündinud. Kui sul on lapsed, on lootust saada korter. See ei olnud põhjus laste tegemiseks, pigem oli vastupidi, et kui lapsed on, siis ehk saab korteri ka," muheles Kalju.

Kalju meenutas, et tema nooruses olid väga populaarsed üliõpilasmalevad, kus sai ennast täiesti välja elada. "Alkohol, naised, töö ja ka kõikvõimalik isetegevus, me tegime näiteringe, sketše, happening'e," meenutas Kalju. "Kaks korda käisime välismaal, Ungaris, malevas olin esimest korda välismaal Budapestis."

Kalju sõnul liigitati Nõukogude armees inimesed nelja kategooriasse, sest iga poole aasta tagant tuli uus vahetus peale.

"Kõige nooremaid siis mõnitati ja pandi kasarmu põrandaid pesema ja kempse koristama, öised valvekorrad, see kõik oli väga masendav. Kuna ma olin raudteevägedes, siis ma talusin kolm kuud seda mõnitavat perioodi, siis saadeti mind trassile, ehitasime Hiina piiri ääres uut raudteed, elasime seal üheksakesi, olime seal nagu väljaspool armeed. Nõukogude armees sai minust paadunud antikommunist, ma nägin, kui mäda on see süsteem seestpoolt, minust sai paadunud mitteuskuja, sest see, mida ma armees nägin, oli lihtsalt nii absurdne," meenutas Kalju, kes pidas sõjaväes päevikut, mille tiitellehele oli joonistatud 1969. aastal linnulennult Pikk Hermann, mille tipus lehvib sinimustvalge lipp.

Kalju-Karli üks esimesi mälestusi on maakohast, kus isa praegugi elab. "Ma vaatan sipelgapesa seal."

Palmses toimus üks sündmus "Viru säru". "Ma jooksin sinna lava peale ja pissisin," muheles Kalju-Karl.

"Kalju-Karl oli rahvariietes, valge linane särk seljas, ta oli kaheaastane, kui läks suure laudpõranda keskele, rahvatants käis seal, ajas jalad harki, vaatasid ringi ja äkki hakkas vasaku sääre juurest kasvama loik," meenutas Kalju.

"Üksiolemine on mulle alati meeldinud," lisas Kalju-Karl. "Mäletan oma vanemate töökust. Mu ema ja isa tutvusid vist ERKI-s, treppide peal, ja nad kohe ei reageerinud sellele tundele, sest mõlemal olid ju pered ja siis lasid sellel tundel settida. Väga filmilik moment igatahes," ütles Kalju.

"See on Signe versioon, mina ise seda hetke ei fikseerinud, aga nii see ilmselt oli," lisas Kalju.

Esimesest elust on Kalju sõnul teatud seosed, kõik ei ole uppi lennanud. "On hulk emotsioone, mis on puhtad ja ilusad, ja kui sul tulevad uued emotsioonid peale, siis tekib segadus uute ja vanade emotsioonide vahel. Märt oli siis viieaastane ja Mihkel kolmeaastane," ütles Kalju. "Mihkel protestis kõige rohkem ja tundis ülekohtutunnet mõningates asjades."

"Pesamuna suhtes ollakse leebemad, esimeste laste puhul elasid sa ennast rohkem välja, hiljem oled leebem, sa juba tead, mis töötab ja mis mitte, mida vanemaks saad, seda rohkem on mõistmist, seepärast annadki lapselastele palju rohkem andeks kui oma lastele," muheles Kalju.

"Isa mõistis mind rohkem, ikka isalt küsid neid poja küsimusi, ema soovis, et mul oleks olmeeluliselt kõik paigas, isa soovis rohkem, et mu hingeeluga oleks kõik korras, mõlemad tohterdasid mind omamoodi ja need mõlemad on väga vajalikud pooled," meenutas Kalju-Karl.

Kalju-Karl meenutas, et kunagi üks õpetaja, kes sai teada, et ta on Signe Kivi poeg, karistas teda suvalise asja tegemise eest. "Ma ise panin toona asja kokku, et sain sellepärast karistada, et ma olen Signe poeg. Mu klassis käis ka Juhan Raud, kes on Rein Raua poeg ja tema sai ka karistada, sest Rein ega Signe õpetajale ilmselt ei meeldinud," muheles Kalju-Karl.

11 aastat tagasi sai Kalju teada, et tal on vähk ja ta peab minema operatsioonile. "Mulle anti viis aastat. Olin siis 62-aastane ja kummalisel kombel täiesti külma närviga mõtlesin, et okei, 67-aastane on päris kopsakas vanus, olen palju kogenud ja mul ei tekkinud mingit paanikat ega stressi. Teadvustasin selle asja endale. Nüüd on sellele viiele veel kuus aastat otsa tulnud. Mul on kõva boonus, kuigi sisemine häirekell on ikka üleval, et see tegelane seal sees askeldab, temaga tegeldakse, mina ise vaatan pealt ja jälgin kõrvalt, mis toimub," ütles Kalju.

Enda sõnul on ta päris külma kõhuga. "Olen näiteks paaris avariis olnud, võtan seda külma kõhuga, nüüd on minuga ka see juhtunud, ma olen elus ja terve, auto on rohkem või vähem lömmis, aga sellest punktist tuleb nüüd edasi minna. Nii oli ka selle diagnoosiga, et ahah, tegelikult ei juhtunud mitte midagi muud, kui et ma võtsin nüüd teadmiseks, et mul on nüüd vähk. See ilmselt on mu loomuses asju niimoodi võtta, kui midagi on juhtunud, siis paanika ja häirekella tagumine ei aita, see pigem koormab ennast ja teisi," ütles Kalju.

"See, et sa jäid heas mõttes nii rahulikuks, aitas ka meie peret," lisas Kalju-Karl.

Kalju sõnul muudab haigusest teadasaamine sidemed lähedastega tihedamaks, sest mõistad, et aeg on piiratud ja seda tuleb mõistlikult ja hästi kasutada. "Ega ma ei tea, kuidas minuga läheb, aga läheb nagu läheb, võib olla on parem, kui ma ei tea, kuidas läheb, " sõnas Kalju.