"Kui lähtuda sporditeaduste seisukohast, siis on väga sobiv kui juba lasteaiaealine laps läheb trenni, sest põhiliikumisoskused kujunevad välja eelkooliealistel lastel ja oluline iga ongi umbes kümnenda eluaastani, kus ta omandab põhiliikumisoskuste vilumuse, mis on aluseks tuleviku kehalise aktiivsuse osas," ütles Tartu Ülikooli liikumisõpetuse nooremteadur Hasso Paap. "Kui on võimalik, siis laps võiks juba eelkoolieas mõne trenniga liituda."

Kui oskused on olemas, siis on lapsel Paapi sõnul edasises elus ka julgus proovida erinevaid trenne ja tahe kehaliselt aktiivne olla, "Kui tal neid oskusi ja harjumusi pole, siis nagu me oma kogemusest väga hästi teame, me ei taha midagi uut väga proovida või mingit väljakutset ette võtta," ütles Paap.

"Minu kogemus näitab, et nelja-viieaastaselt jalgpalliga alustada on täiesti okei, kui tuua laps treeningule," ütles FC Flora noortetöö juht Taavi Trasberg. "Selles vanuses on laps valmis organiseeritud tegevuseks. Kõige olulisem on, et laps tahaks trenni tulla rõõmuga."

"Enda lapse näitel julgen öelda, et kui ta tõesti iga kord, kui trennipäev on, hommikul räägib sellest trennist ja läheb sinna hea meelega, siis see on selge märk, et talle trennis meeldib," toob Paap välja, kuidas aru saada, kas lapsele meeldib trennis käia või mitte.

"Kui mina vanemana pean sageli teda lihtsalt sundima ja leidma neid viise või nippe, kuidas ma suudan temaga manipuleerida, et ta sinna trenni läheks, siis lapsevanemana peaksin mõtlema, et äkki trenn ei sobi, treener ei sobi või see keskkond ei ole tema jaoks, lapsel peab trennitegemiseks kindlasti sisemine motivatsioon olema," tõi Paap välja.

Trasberg lisas, et tulebki last kuulata, millises trennis talle meeldib ja alguses võiks lapsevanem last trennis vaatamas käia. "Spetsialiseerumine võiks toimuda 12– 13-aastasena, aga enne seda siis proovida mitmekülgselt liikuda. Mina tegin ise lapsena ka individuaalspordialasid, tegin triatloni, jooksin ja suusatasin, aga miks ma kunagi jalgpalli valisin, siis sellepärast, et seal sai koos sõpradega olla, ja seal oli lõbus," meenutas Trasberg.

Paap toob näitena, et kui kehalise kasvatuse õppekava asendus liikumisõpetuse ainekavaga ning ei ole enam kindlaid spordialasid, aga on erinevad oskused, millele rõhutakse, siis nii nagu liikumisõpetaja saab valida, millise spordiala või kehalise tegevuse ta võtab mingi oskuse arendamiseks, siis samamoodi võib laps kodus koos vanematega või trennis koos treeneriga leida need tegevused, et erinevaid kehalisi võimeid ja oskusi arendada. "Ei pea olema kindel spordiala," lisas Paap.

Kui rääkida erinevatest spordialadest, siis Paapi sõnul on viimastel aastatel kogunud populaarsust multisporditrenn. "Näiteks Tartu Ülikooli akadeemiline spordiklubi või Tallinnas viib spordikool Nord erinevates koolides seda läbi, kus esimese kooliastme lapsed saavadki proovida erinevaid spordialasid, kergejõustikku, maadlust, sulgpalli, ujumist. Laps leiab sealt endale sobiva spordiala ja 5. klassis suundub siis juba mingisse kindlasse trenni," lisas Paap.

"Igale lapsele sobib erinev ala ja see ei saa olla lapsevanema ambitsioon, et nelja-viieaastaselt nüüd minu lapsest kindlasti peab saama jalgpallur, vaid tuleb osata oma last kuulata," lisas Trasberg.