Muusik Tarmo Urb rääkis saates "Ühe pere muusika", et laulmine on teda juba maast madalast saatnud. Esialgu vaid kodus laulnud poisi lauluoskusest said teised teada siis, kui ta oli umbes 14-aastane. "Mingil koolipeol avastati, ma laulsin aktusel. Mul oli ainult üks laul, mida ma pidin aktusel neli korda järjest laulma," meenutas ta.

Muusikakoolis Tarmo käinud ei ole. Seda seetõttu, et ta isa tahtis, et pojast saaks sportlane. "Meil oli klassis neli Tarmot: Pihlapi Tarmo, Liiast Tarmo, Vardja Tarmo ja Urb Tarmo. Ülejäänud kolm käisid muusikakoolis, olid muusikud," märkis Tarmo ning lisas, et muusikakoolis mittekäimine teda aga takistanud ei ole.

"Mind ei takista haridus. Mind ei takista programmeerimine. Muusikakoolis programmeeritakse inimesi – mängid kõiki noote miljon kakssada tuhat korda järjest ja harjud. Kui sul on midagi öelda, siis sa ütled. Kui ei ole midagi öelda, jäta ütlemata. Minu laulud põhinevad eelkõige sisul, muusika tuleb sellega ise kaasa," sõnas ta.

Nii nagu vanem vendki, oli ka Toomas lapspõlves spordiga seotud, kuid tema tee viis hoopis lavakunstikooli. "See oli puhas instinkt. Kui ma lugesin, et Mikk (Mikiver - toim) võtab kursust vastu, siis ma sain aru, et mul ei ole pääsu. Ma olin sel ajal just Eesti koondises purjetamises. Ma lugesin kodus Reet Neimari artiklit Noorte Hääles, et noored inimesed sammuvad jälle Toompea mäest üles. Mul hakkasid käed niimoodi värisema, et ma unustasin ajalehe. Ma sain aru, et mul ei ole pääsu, ma pean minema."

Pärast lavakunstikooli lõpetamist asus Toomas tööle tänasesse Eesti Draamateatrisse. "Mul ei ole põhjust millegi üle rahulolematust üles näidata. See oli minu arvatest kõigist võimalikest aegadest kõige parem aeg, et draamateatris näitleja olla," usub ta.

Kolm aastat hiljem lahkus ta päevapealt teatrist. "Mul ei olnud valikut. Ma üritasin küll muusikat ja teatrit ühendada, aga see osutus võimatuks. Teater ei pidanud seda võimalikuks. See oli kriitiline aeg, sest Tarmo oli just poliitvangi staatusest vabastatud ja hullarist välja pääsenud. Ma sain aru, et ma saa tal enam lasta omapäi liikuda," meenutas ta.

1980-ndatel läks vendade Urbide jalgealune Eestis väga tuliseks. Mõned aastad enne Eestist põgenemist astus pärast kontserti vendade juurde Eduard Tinn, kes oli nõukogude ajal Eesti karateföderatsiooni eestvedaja ja NLKP liige. Tinn tänas muusikuid meeldejääva kontserdi eest ning ütles neile, et ta on selle eest vendadele tänu võlgu.

"Aastad läksid ja ma olin järjekordselt KGB külalisena Tallinna hullumajas sundravi osakonnas. Siis tuli Gorbatšov võimule ja Eedu (Eduard Tinn - toim) tuli Tomi (Toomas Urbi - toim) juurde ja ütles, et praegu on õige aeg Gorbatšovile kirjutada. Koos kirjutasid kirja ja Eedu viis selle isiklikult Kremlisse. Gorbi luges selle läbi ja kirjutas sulepeaga peale: "Lahendada viivitamatult" ja koopia saadeti siia. Mind lasti päevapealt hullarist välja, võeti filasse (filharmooniasse - toim) tööle. Tom tuli ka teatrist ära, võeti filasse," rääkis Tarmo.

Kui Tarmo taas vaba oli, tuli tema juurde inimene, kes tutvustas end kui tema isiklikku kagebiiti. "Tuli juurde ja ütles: "Ma olen olnud kõikidel teie kontsertidel ja teie laulud on mu hinge muutnud. Ma võin julgelt öelda, et te olete mu hinge päästnud. Ja nüüd on minu kord sinu elu päästa, Tarmo. Palun lahku siit riigist, kui võimalik. Ma tahan, et sa elaksid.""

1988. aastal lahkusid vennad Eestist. Esialgu olid nad Rootsis, seejärel kolisid nad mitmekümneks aastaks Ameerika Ühendriikidesse. Nüüd on nende kodu taas Eestimaa. "Meie ema ei saa enam meieta. Meie ema on meile tähtis," selgitas Tarmo, miks vennad viimased aastad Eestis on veetnud. "Eestimaa ja Eesti inimene on meile alati tähtis olnud, lihtsalt mitte ükski valitsus ei ole mind kunagi väga armastanud," naeris ta.