Elvast pärit Merle elab praegu oma unistuste elu, kuid veel natuke aega tagasi tundus elu must. Pärast 17 aastat tööd krediidikontroll ettevõttes sai naine ootamatult koondamisteate. "See oli päris korralik väljakutse seda rahus vastu võtta, kaks kuud nutsin patja," sõnas Sule, kel oli kahju lahkuda meeskonnast ning hirmu tekitas ka majanduslik ebakindlus. "Siis tuli rahunemine, et küll saab, pole ju kunagi hätta jäänud," sõnas ta.

Merle otsustas seni hobi korras tehtud leivategemisest kasvatada välja oma väikeäri ning hakkas kasvatama unistust oma pisikesest kohvikust, kus pakkuda leiba ja saiakesi.

Oma leivakoja ehitamiseks kasutas Merle ise tehtud vahendeid, loodusest ja teise ringi turult leitud materjale. "See ehitustegevus oli päris suur väljakutse, pimedani põhimõtteliselt teed. Kui sa teed endale, siis sul on nii palju jõudu enda sees, tundus, et sisemine ressurss on ammendamatu."

Leivaahjude muretsemiseks esitas Merle töötukassale äriplaani. "Mul oli kogu aeg kahtlus, et ega ma niikuinii seda ei suuda ellu viia. Aga ära ma ta kirjutasin ja toetuse ma sain. See elu, mis ma elan, on mu unistuste elu. Mul on nii põnev, aasta tagasi ma ei julgenud mõeldagi, et mina võiksin leivategu teha või õpetada."

Leivateoga elatab Merle end ka täpselt ilusti ära. "Kui sa vaatad oma tarbimisvajaduse üle, siis elab. Kuna mul on elustiiliäri, siis on teistmoodi kui kasumlikkus ja hästi palju raha. Loomulikult raha on oluline, aga ma naudin seda rahulolu ja vabadust, mis see tegevus mulle pakub, need on kaalukausil eespool sellest rahalisest poolest. Minu sõnum on, et ei tohiks minna hirmu alla, raha ja töö ei ole elust ja ilmast otsa saanud. On vaja lihtsalt natuke rahuneda, võtta aega maja ja leida oma tee."