Tiina Alver: kogu aeg vaatan ennast, et nüüd teen jälle nii nagu mu oma ema
Kunstnik Tiina Alver ja arhitekt Ott Alver rääkisid Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et tahad või ei taha, aga aastatega lähed kõiges üha rohkem oma ema ja isa moodi. Oti sõnul on ta korra käinud oma isaga koos ka spetsialisti juures ning on seal räägitu eest oma isale väga tänulik. Nii Tiina kui Ott on seda meelt, et sportlik eluviis aitab kõige paremini pingeid maandada.
"See on olnud minu arhitekti karjääris märgiline hoone, ja ka kõige suurem," ütles arhitekt Ott Alver, kes muuhulgas on olnud koos oma kolleegidega Pelgulinna riigigümnaasiumi hoone loojaks, mis pälvis Aasta puitehitise tunnustuse. "Hoone sai ka Kultuurkapitali arhitektuuripreemia, mis on meie Arhitekt Musta büroo jaoks esimene olulisem auhind."
Arhitektid on ka Oti isa ning vanem vend Oliver. Ott ise töötas õpingujärgsel perioodil ka isa büroos Alver Arhitektid. "Selle pealt sain ise edasi lennata ja edasi põrgata," on Ott tänulik. "Me jätkuvalt peaaegu iganädalaselt arutame saunaõhtutel arhitektuuriteemasid ja sama suure kirega kui varasemalt, need on kõige olulisemad vestlused," ütles Ott.
"Ilmselt ei läinud nad telekunstnikuks seepärast, et kõik nad on näinud, mida tähendas üks telekunstniku töö," ütles kunstnik Tiina Alver. "See tähendab seda, et hommikul varavalges lähed esimesena stuudiosse, ja hakkad lavapoistele seletama, mida kuhugi panna ja kuna mul polnud poisse kuhugi sel ajal panna, olid nad mul vaheldumisi töö juures tihti kaasas. Õhtul oled viimane, kes vaatab, et kõik korralikult lattu saab."
"Eriti meeldisid mulle need kostümeerijate maailmad, tohutud laod täis erinevaid kostüüme," meenutas Ott.
"Poiste vanusevahe on üheksa aastat. Oliver on resoluutsem, Ott on natuke pehmem," ütles Tiina.
Ott täiendas, et oma tüübilt on Oliver natuke rohkem jaatavam ja tema rohkem eitavam. "Mina olen mingis kohas skeptik, et kipun pidureid panema."
Tiina meenutas, et elas lapsepõlves Jõhvis ning et tal oli kolm aastat vanem vend, kaksikvend ja aasta noorem vend. "Ja kaksteist aastat hiljem sündisid veel kaksikud õed. Tol ajal ei olnud see üldse eriti paljulapseline pere."
Tiina sõnul oli tema ema Harmi kooli õpetaja ja isa Habaja sovhoosi osakonnajuhataja ning hiljem läks isa Kuimetsa kolhoosi. "Mina sõitsin hobusega, käisime karjas. Õhtuks otsisime lehmad üles ja ajasime koplisse."
Lapsepõlvemälestusi meenutades tõi Tiina välja, et igaühel oli oma töö, kes tegi puid, kes viskas lakast heinu alla või lüpsis lehma. Peale selle käisid veel suvel tööl ja teenisid kõplamisega jalgrattaraha, millega sügisel koolis käisime. Aga vaba aega jäi ka meile ikka, ma joonistasin ja lugesin raamatuid," meenutas Ott.
"Päris palju kasvatas meid vanaema, kes elas 89-aastaseks. Mu ema Stella Noode on oma vanematest kirjutanud kolmeosalise raamatu "Tagasi koju,"" ütles Tiina, kelle sõnul on kasvatamine nagu eeskuju andmine. "Sporti tegin ma küll kõvasti. Suusatamisvõistlustel käisin ja võitsin ka. Aga talvel läkski kodunt kooli poole ainult suusarada, talvel muudmoodi kooli ei saanudki."
"Ma olen ka saanud lapsepõlves selles samas piirkonnas vanaemal külas käia. Mõned suved olen heina teinud ja kõik see maaelu maailma rikkalikkus on olnud minu lapsepõlve kõige eredam aeg," meenutas Ott. "Vanaema Stella on mulle olnud elus küll päris suur eeskuju. Ta on ehe Eesti aja inimene, temast on tulnud see doing /(tegemine, tegu-toim.), mitte being (olemine-toim.). Et sa lihtsalt teed kogu aeg midagi."
"Ma kogu aeg joonistasin. Keegi saatis mulle kutse Tartu kunstikooli, ma ei saanudki teada, kes see saatis. Võtsin koti, sõitsin Tartusse, tegin eksamid ja saingi sisse. Kunstikool oli ka paras elukool," meenutas Tiina. "Katsetasime igasuguseid asju, isegi seda, kui uhkelt saab maalida, kui sa vee asemel võtad õlu. Diplomitööks olid külalisraamatud muuseumidele."
Oma vanemate kokkusaamisloost meenutab Ott, et mõlemad nad olid alaealised ja isa tuli emale ühikasse külla. "Hiljem nägime peol teineteist ja siis hakkasime suhtlema," lisas Tiina.
Ülikooli lõpetas Tiina graafika erialal olümpiaplakatitega. "Terve linn oli minu siiditrükis plakateid täis," muheles Tiina.
Kolmandal kursusel sündis esimene poeg Oliver, aga Tiina laste pärast koolis midagi vahele ei jätnud, vaid tegi kõiki kenasti ära. "Ega Oliver polnud koolis ainuke laps. Seal oli ka Kalju Kivi sama vana laps. Väljas oli selline katusepealne, täpselt meie klassist sai sinna minna ja panime lapsed pappkastiga sinna magama. Mul oli ka selline seljas kandmise tool, milles Oliver istus, sain nii joonistada ja kõike teha," meenutas Tiina laste kasvamist.
Kui Ott sündis, oli Tiina juba televisioonis tööl. "Sinna mind ka suunati."
Oti esimesed mälupildid algavad Viimsi majast. "Seal oli meil oma aed ja omad võimalused, siiani käime seal ju koos. Seal oli toona ikka maaelu, ümber maja jalutas ringi 500-pealine lehmakari. Kunagi ei teadnud, kus nad täpselt on ja vahepeal liikusid nad meie maja eest läbi ja siis tõmmati okastraat ette ja mõnikord läksin just samal ajal kooli ja siis lihtsalt ootad seal kümme minutit, kuidas 500 lehma läbi läheb ja kooli hiljaks jäädes ei oska vabandust leida, et miks ma hiljaks jäin, sest viissada lehma läks minust mööda," naeris Ott.
Ott on ise kolme lapse vanem. "Ma olen kindlasti tundnud endas ära nii oma ema, isa kui ka venna. Meis kõigis on kokteil meist kõigist," selgitas Ott, kes nüüd on hakanud paremini mõistma ka oma vanemaid, miks nad üht või teist asja toona tegid ja miks just nii käitusid.
"Olen ka käinud oma isaga koos spetsialisti juures korra ja arutanud neid teemasid ja see oli väga tore käik ja väga palju andis meile mõlemale, selles ühises ruumis sai päris palju olulisi sõnu vahetatud," meenutas Ott, kelle ettepanekul see käik toimus.
Tiina ütles, et kui ta mõne asja peale on hirmsasti närvis, siis läheb ta metsa nagu ta emagi. "Ma alalõpmata vaatan ennast, et nüüd ma teen jälle täpselt nii nagu mu ema, ega mina ka eriti ei karju ega sõima, ma lähen metsa."
"Läbi keha saab vaimu ka korda, oluline, et sa oskad seda pingete maandamiseks kasutada, alati ei pea minema arsti juurde ega medikamente võtta, ma olen ka seda raskel hetkel korduvalt kasutanud," lisas Ott.
Oti sõnul on tal oma vanaema koolitus, et tuleb kogu aeg teha, palju pingutust tuleb alguses sisse panna, kui sa tahad ise sealt tagasi saada, tahad lõpuks rahul olla ja näha, millal see pingutuse vili hakkab lõpuks tagasi tulema. Ära taha kahe nädala või kahe kuuga sealt väga palju saada. Leia endale elus asjad, mida sa tahad pikalt teha, seda olen üritanud oma lastele külge saada," selgitas Ott.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan