"Minus tekitab selle preemia vastuvõtmine kohmetust ja vastakaid tundeid. Üks on see, et seda on liiga palju, kas mul on tagasi anda ja teine on tunne, et see kõik on ju pooleli, aga ma olen väga suures tänus," ütles Ullo Toomi stipendiumi pälvinud koreograaf ja rahvatantsujuht Agne Kurrikoff-Herman.

Sama päeva hommikul, mil Raekojas stipendium üle anti ärkas ta enda sõnul väga vara. "Teisipäeva hommikul ärkasin poole kuue ajal, istusin vaikses majas, lapsed ja abikaasa magasid ja mõtlesin kogu oma elu peale. Sain aru, et ma ei ole päevagi liikunud selles suunas, et pannud kuhugi eesmärgi. Ma liigun ja toimetan pigem tõesti südamemajaka järgi, mis paneb mind seda tegema."

"Ma ei mõtesta seda nii, et milline on mu järgmine eesmärk, vaid lihtsalt samm-sammult liikudes, imestades ja märgates kõiki hetki, inimesi ja võimalusi, mis elu mulle teekonnal eesti tantsuga andnud on, ja ma pole ühtegi neist võtnud, et see peabki nii olema või see pidigi tulema," ütles Kurrikoff-Herman.

Pigem võtab ta kõike nii, et kas see on tõesti tema, kelle teele see võimalus sattus. "See on ilmselt kirg, mis põleb nii, et ma ei mõtle selle peale, ma teen seda väga suure rõõmu ja sisemise põlemisega," selgitas ta.

"See on küll kulunud väljend, aga õnnelikuks olemise ühe väga suure võimaluse on mulle elu andnud laua peale. Minu kirest, minu hobist sai minu töö," on Kurrikoff-Herman väga tänulik.

Teist aastat töötab ta Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA tantsutoimetajana. "Minu igapäevatöö lisaks kümne tantsurühma juhendamisele, on tantsu- ja laulupidude korraldus ehk tantsupeo pool. Kui see võimalus mulle tuli, siis tundsin tunnet, et nüüd ma olen jumalale päris lähedal ja see oli väga hea tunne," meenutas ta.

Kõige olulisem on Kurrikoff-Hermani sõnul õpetaja. "Ei tohi hetkekski väsida suurt eesmärki välja mõeldes sellest mõtlemisest, et kuidas on meie juhendajate tervis igas mõttes. Kui nemad väsivad, siis me väsime. Nende tass peab olema alati täidetud ja selles suunas me kogu aeg mõtleme. Loomulikult on üliolulised laulu- ja tantsupeo vahelised aastad, aga mul on tunne, et see peoaasta on justkui see, mis toidab ja see peab toitu andma nii palju, et see kannab ka ülejärgnevad aastad," selgitas Kurrikoff-Herman.

Rahvatantsujuht on arvamusel, et meie tants elab ja kannab järjest peale tulevaid tantsupõlvkondi. "Ma väga loodan, et see on nii."

"Maailm ragistab meie ümber ja me vajame kaitset. Maailmaragin ja igapäevaelu käib ka üles ja alla nagu südame kardiogrammgi, ja sellega peab leppima, et nii see on. Me võime kanda tantsu- ja laulupeomudeli üle igapäevaelu muudele toimetustele ja ülioluline on selle juures meie endi usk, see panus on ülisuur, mis me paneme laulu- ja tantsupidudega meie omakultuuri hoidmisesse, mis omakorda on meie rahvuse hoidmine ja selles usus tahakski liikuda," ütles Kurrikoff-Herman.

Viimsi Koolis juhendab ta kolme lasterühma, kus ühes on poisid ja ülejäänud on tüdrukute rühmad. "See on tõesti suur probleem poisse saali saada ja neid seal hoida, sest ühel hetkel nad pudenevad, enamasti 6.-7. klassis, vahel 5. klassis," ütles Kurrikoff-Herman, kes juhendab kümmet rahvatantsurühma, millest viis on naisrühmad.

"Nüüd tuleb see teine pool. Tantsuhooaja alguses hõikasime välja, et tantsuansambel Sõpruse noorterühm vajab uusi tantsijaid, sest selles vanuses poisid lähevad kaitseväkke, noored lähevad ülikooli ja paraku ühel hetkel need toredad kooslused pudenevad laiali," ütles Kurrikoff-Herman ning kirjeldas, milline rõõm oli näha, kui saaliustest astus sisse 16 uut paari. "Tüdrukud koos poistega. Vot siis ma sain aru, et kui ta väikse lapsena saab selle pisiku, ta võib vahepeal vihaga ära minna, aga ühel hetkel, kui oled jõudnud teatud ikka, tuleb ta tagasi," rõõmustas auhinnatud rahvatantsujuht.