Roll oli näitlejatehniliselt väga keeruline luua. "Pean tunnistama, et need teemad ja olukord, milles see ema elab ja perekond on, on kujuteldamatu, aga mõtlesin väga palju selle peale, et milline õnnistus see on, et minu võttepäev lõpeb ja ma lähen koju ja mu laps on kodus. Aga on vanemaid, kellel see võttepäev on lõputu," kahetses Unt.

"See arusaamine, milles sa töötad või rolli lood, mis teemadega sa tegeled, missuguse karakteri lõpuks ellu kutsud, see jätab mingis mõttes mingi jälje ja määrab päris palju minu isiklikke lähtekohti inimese ja emana ja teistes ühiskondlikes rollides, milles me oleme," tõdes Unt.

Unt leidis, et vaatamata vanemlikele hirmudele tuleb elu ikkagi elada. "Mingi maani me ei saa oma lapsi kaitsta, aga kuidas nad toime tulevad oma eluga ja kasvamisega, seda tuleb tähele panna. Neid tuleb armastada, tähele panna, vaadata ja täpselt samamoodi tuleb ennast vanemana tähele panna, armastada ja vaadata, sest see on koos kasvamine, koos kujunemine," rääkis Unt.

Lapsevanemana täiuslikkuse püüdmine on Undi sõnul ületähtsustatud. "Sellist maailma ei ole olemas. Kelle jaoks ideaalne? Millises võrdluses? Mulle tundub, et asjad on lihtsamad, aga need on nii hirmsasti keeruliseks aetud, nagu peaksime vastama mingitele standarditele. Inimeste vahelised suhted, laste ja vanemate vahelised suhted samamoodi, ikkagi baseeruvad millelgi ja need tuleb uuesti perekonnas või muus koosluses avastada," sõnas näitleja.

"Suur osa sellest on ka tunnistada, et mul ei lähe hästi lapsevanemana või et ma ei oska. Aga see teada andmine, et ma püüan või kui tähtis sa mulle oled või kui oluline, see ei ole ainult eriliste hetkede dialoogideks vaid sellest võikski koosneda igapäev," toonitas Unt.