Näitleja Andrus Vaarik loobus alkoholist, kui ta sai 50-aastaseks. Tänaseks on ta kaine olnud 16 aastat. "Ma tean alkoholismist piisavalt palju, et mitte juua," sõnas ta Vikerraadios Andres Ojale antud intervjuus, kuidas ta alkoholist eemal püsinud on.

Vaariku sõnul ei ole viinaisu teda kimbutamas käinud. Ta tõi võrdluseks oma sõbra, kes oli 15 aastat kaine, kuid on nüüd taas viinakuradi küüsi langenud. "Ta ütles, et selle 15 aasta jooksul mõtles ta iga päev viinast. See oli pidev tegevus ennast viinast eemal hoida, aga minul see nii traagiline ei ole," rääkis näitleja.

Alkoholist loobumiseni viis Vaariku mõistmine, et edasi juues tal väga palju elada pole. "Kogu mu olemus sai äkki aru, et kui sa nüüd edasi jood, siis sa sured homme-ülehomme ära. Aga ma ei sõnastanud seda endale nii. Kui see otsus oli toimunud, oli see uus reaalsus ja nii oli. Ma leppisin sellega."

Kuigi Vaarik ise alkoholi ei joo, ei tee teiste joomine teda tigedaks. "Ma olen nõus neid kaks tundi taluma, võib-olla natukene rohkem, aga siis hakkavad jutud korduma ja läheb igavaks," märkis ta ning lisas, et küll aga muutus ta tigedaks oma joomisteekonna lõpus. "Joodik on tegelikult enda peale raevus, aga ise ei saa iseenda vaenlane olla ja siis otsitakse ohvreid kuskilt väljapoolt, kistakse teisi sinnasamma mülkasse, kus sa ise oled – ega te paremad pole! Ma hakkasin selliseid asju tundma," meenutas ta ning lisas, et alkoholismi saab vaimuhaiguseks pidada.

"See on nagu isiksuse kahestumine. Need kaks inimest ei tunne teineteist, ei ole kunagi kohtunud, neil ei ole ühiseid mälestusi. Ühel on eufoorilisel mälestused, teisel on pohmellidest psühhootilised mälestused," tõi ta välja.

Vaariku hinnangul ei jooda tänapäeval nii palju kui Nõukogude ajal. "Tänaval olev purjus inimene on täna täielik fenomen. Vanasti oli nii normaalne, et igas bussi- või taksopeatuses ja rongijaamas olid pooled inimesed silmatorkavalt purjus," märkis ta. "Nõukogude ajal ei olnud mingit meelelahutust peale viina," nentis ta ning lisas, et nüüd on palju rohkem võimalusi, kuidas enda meelt lahutada.

Ka teatrites pole igaõhtune napsutamine enam osa normaalsusest. "Vanasti võisin ma sellest aru saada. Privileeg õhtul kella seitsmest kuni kümneni hoopis teises reaalsuses olla oli nii tänuväärne võimalus. Seda püüti pärast veel alkoholiga pikendada, et maandumine Eesti NSV-sse ei oleks nii äkiline, aga nüüd ei tule sellised asjad kõne allagi, et keegi võiks laval purjus olla," võrdles näitleja. "Võib-olla on mõningaid kolleege, kes hoiavad traditsioone üleval, aga neid on väga vähe."