Kitarrist Raul Ukareda sündis 31. detsembril 1970. aastal. "Minu sünnipäeval on alati pidu. Justkui terve maailm peab minu sünnipäeva. Ma olen sellega harjunud ja see on minu meelest isegi päris tore," rõõmustas ta oma erilise sünnikuupäeva üle.

Kuigi Rauli lapsepõlv möödus Nõukogude Liidus, oli tal enda sõnul õnnelik lapsepõlv. "Suved veetsin Viimsis Randveres ja suure osa ajast olin metsas. Ema-isa lubasid mul juba väga noorest peast niimoodi liikuda – nii et hommikul läksin kodust ära ja tulin pimedas," meenutas ta. Metsas ehitas ta onne ja üritas edutult loomi küttida. "Elasime sellist indiaanlase elu. See oli ülipõnev ja arendav ka."

Muusika tuli Rauli ellu juba varajases lapsepõlves, kui lasteaias pandi tähele, et ta oskab viisi pidada ning ta RAM-i poistekoori pandi. Koolis läks ta muusikakallakuga klassi. "See tähendas, et meil oli iga päev laulmistund, õppisime seda jo-le-mi süsteemi seal," kirjeldas ta.

Lõpuks pandi ta ka vastu tema tahtmist muusikakooli klaverit õppima. "Siis ma virelesin seal neli aastat, mulle ei meeldinud klaveri õppimine üldse," tõdes ta. "Mingi hetk mõtlesin, et kui muusikakoolis võiks üldse edasi käia, siis ma tahaks kitarri õppida, aga kuna Nõukogude ajal oli kõikidest asjadest puudust, ei olnud selliseid väikseid kitarre ja väikeseid lapsi ei võetud üldse kitarri õppima," meenutas ta. Elektrikitarri puutus ta esimest kooli bändiruumis.

Ukareda esimene bänd kandis nime Bluesbox, kuigi ta ei teadnud, mis asi blues üldse on. "Mu õel oli seina peal Ray Charlesi pilt ja seal oli taustal sõna blues. Aga me ei mänginud loomulikult ühtegi bluusilugu, lihtsalt üritasime midagi teha," rääkis ta ning lisas, et koolis lõid nad siiski laineid. "Esimene lugu, mille selgeks saime, oli instrumentaalversioon loost "House Of The Rising Sun"."

Esimene suurem bänd, kus Raul Ukareda mängis, oli Vanemõde. "See oli minu jaoks väga oluline etapp minu elus, põhimõtteliselt esimene päris bänd. Vanemõde oli tollel ajal ülimalt populaarne," märkis ta. "Ma olin keskkooli eelviimases klassis, kui mind sinna võeti – täitsa laps alles. Me käisime Moskvas kesktelevisioonis esinemas ja mängisime üle Eesti kõikides kultuurimajades ja koolides. Ma teenisin nii palju raha, et mul ei olnud selle rahaga midagi teha. Mu ema teenis õpetajana 120 rubla kuus. Minul oli nädalavahetusel umbes kaks kontserti, vahel rohkem, ja ma sain iga kontserdi eest 50 rubla. Ma teenisin ühe nädalavahetusega sama palju kui ema kuus."

Tänasel päeval korraldab Raul Ukareda festivali Augustibluus, mis sel aastal oma 30. tegutsemisaastat tähistas. "Ma olen üliõnnelik, et saan sellise asjaga tegeleda. Tööna kutsuda Eestisse esinema neid artiste, keda ise väga näha taha," rõõmustas ta.

Isa jälgedes

Rauli poeg, 24-aastane Carlos on terve elu muusika keskel olnud. "Võib-olla kõige esimene kokkupuude, kui ma ise laulsin, oli kolmeaastaselt. Meil oli kassettide peal Robbie Williamsi kontserdid. Ema pani need kassetid tööle ja suurest paksust telekast vaatasin neid. Ma üritasin endale teha sama soengu, mis Robbie'l lava peal oli," naeris ta.

Erilise elamuse sai Carlos 2000. aastate alguses Õllesummeril. "Seal nägin esimest korda ülilahedaid artiste ja bände esinemas. The Sun mängis ka seal ja siis ma mõtlesin, et oi, kunagi tahaks ka niimoodi lava peal rokkida. Seejärel hakkasin manguma, et ma tahaksin hakata kitarri õppima," meenutas ta.

Kitarrimänguni jõudis ta esimeses klassis, mil ta muusikakooli läks ja klassikalist kitarri õppima hakkas. "Algul kui ma seda õppima hakkasin, mõtlesin, et mis asja, ma tahan rokkida, miks ma pilli jalge vahel hoian. Mulle ei meeldinud see algul üldse," naeris ta.

Nüüd usub Carlos, et seitse aastat õpitud klassikaline kitarr andis talle hea vundamendi edaspidiseks. "See on nii tehniline stiil. See on mulle just kitarristina väga palju kaasa aidanud."

2018. aastal osales Carlos saates "Eesti otsib superstaari". "Ma ei tahtnud tegelikult sinna üldse minna. Danel Pandre soovitas mul sinna minna, siis ma hakkasin selle peale mõtlema," tunnistas ta. "Mulle ei ole see superstaari maine meeldinud, ma ei tea, miks. Mind häiris, kui ma teadsin kedagi, kes on sealt saatest. Ma tahtsin ise mööda oma teed tuntud muusikuks saada."

Lõpuks otsustas ta end siiski saatesse kirja panna. "Ma ei kahetse seda elusees, see oli ülilahe kogemus ja kõik inimesed, kellega ma praegu muusikat teen, on tänu sellele, et ma sinna läksin."

Koos laval

Kuigi Carlos ja Raul on lavalaudu palju kordi jaganud, tunneb poeg isaga esinedes teatavat aukartust. "Mis siis, et ta on mu isa ja me saame hästi läbi ning me oleme nagu sõbrad, aukartus on ikka. Ta on mulle elus ikka väga suur eeskuju, nii pillimängija kui ka niisama inimesena," tunnistas ta.

Raul leiab, et poeg on talle muusikuna juba ammu kandadele astunud. "Olen väga uhke. Mida paremat saaks tahta kui see, et su oma poeg su teatepulga üle võtab?" lausus ta.