"Esimene primitiivne mõte on see, et ära jäta oma tegemisi viimasele minutele, sest ega asjata ei öelda, et ära viska tänaseid tegemisi homse varna," ütles Reet Linna ja lisas, et kui ta alustas televisioonis, siis ta mõtles ikka, et küll ma saan tehtud. "Ma mäletan, et mul oli režissöör Priit Hummel, kes ütles, et ära jäta viimasele minutile, olen selle nüüd kõrva taha pannud ja olen väga korralikult hakanud ette valmistama, aga see tuleb aastatega."

Teine mõte, mis on Reet Linnat läbi elu kandnud, on see, et ära unusta tänada ja kiita teist inimest. "Meie töö juures on see väga oluline, me kõik vajame kiitust, sest kui midagi läheb viltu, siis seda sageli pannakse tähele," sõnas ta ja lisas, et samas ei tohi ka lahmida. "Mina olen just see, kes valel ajal vales kohas oskab oma suu lahti teha ning see tuleb hoopis teises kontekstis minuni tagasi."

"Ma vaatasin pisar silmanurgas paraolümpiat ja mõtlesin, kui tugevad ja tublid on need noored inimesed, kellele on looduse poolt üks või teine karm saatus kaasa antud, aga meie vingume ja viriseme nii tühiste asjade pärast," tõdes ta ja küsis, miks me nii palju joriseme ja vingule. "Meil ei ole nii hull see asi, eks mina olen muidugi lootusetu optimist ka."

Reet Linnale annab jõudu positiivselt mõtlemine. "Tegelikult käivitab mind hästi sageli ka hea rock-muusika, ballaadid toovad pigem pisara silmanurka ja hakkad mõtlema, kui kurb saatus mul on," nentis ta ja lisas, et samamoodi on olulised nii liikumine kui ka rääkimine. "Me kipume sageli jätma kõik endasse ja ei räägi välja."

"Ole aus enda vastu ja teiste vastu, aga hädavale on alati lubatud," tõdes Linna ja mainis, et oma emale valetas ta teadlikult. "Kui mul oli midagi viltu läinud või mul oli endal halb olla, ma ei tahtnud oma memme tuju halvaks teha ja ma teadlikult rääkisin talle teist juttu, seda ma nimetan hädavaleks."