Treimanni sõnul on tema kohta käivaid arvamusi seinast seina. "Ma olen lihtsalt selline inimene, et kas ma meeldin või ei meeldi üldse," nentis ta "Ringvaatele" antud intervjuus. "Kui ma avan uudisteartiklid ja loen sealt alt kommentaare, siis võin võtta ühe suhtumise, kui ma vaatan enda blogi kommentaare ja loen neid kirju, mis mulle saadetakse, siis saab hoopis teise pildi."

Ta tõdes, et enamasti ta üritab enda kohta käivaid kommentaare mitte lugeda. "Kuna praegu on seoses saate ja raamatuga nii palju meediakära olnud, siis ajakirjad ja portaalid kirjutavad minust rohkem. Mul on see põhimõte, et kui ma näen, et minust on artikkel ja seal on sada kommentaari, siis ma tean, et seal ei ole midagi head ja ma parem lihtsalt kerin edasi ja ma ei hakka ennast vaevama," rääkis naine.

Blogijana jagab ta oma jälgijatele erinevaid seiku oma eraelust. "Paratamatult räägin ka nendest asjadest, kui ma juhtun kellegagi natukene tülli minema. Samamoodi räägin, kui ma saan restoranis hea kogemuse," märkis ta ning lisas, et päris kõike ta ka päevavalgele ei too. "Minu sõbrad kindlasti ei karda seda, et kui meil omavahel mingisugune arusaamatus või teema on, et ma läheksin sellest rääkima. Selliseid suuremaid intriige või asju räägin tagantjärele niimoodi, et poleks täpselt aru saada, kellest ma räägin."

Mõned päevad tagasi ilmus trükist Treimanni isiklikust elust rääkiv raamat "Salapäevik. Kõigile lugemiseks". Ta tõdes, et teda üllatab huvi, mida tema ja ta tegemiste vastu tuntakse. "Kuna raamat tuli alles välja ja inimesed on just hakanud seda läbi lugema, siis see tagasiside on selline, et ma reaalselt mõtlesin, et ma hakkan nutma. See tundub nii uskumatu, et inimesed olid nii põnevil. Ma istun mõnikord kodus ja mõtlen, miks. Ma olen täiesti suvaline inimene. Mul ei ole erilisi andeid, ma ei oska väga hästi näidelda, tantsida ega laulda, aga siin nad on," rõõmustas ta.

Küll aga on ta uhke oma kirjutamisoskamise üle. "Mulle on lapsest saati meeldinud väga palju raamatuid lugeda. Ja kuna ma hakkasin väga noorelt blogima, sai kirjutamisharjumus sisse. Kunagi ma ei osanud grammatikat ja selliseid asju üldse hästi, aga kuna ma läksin omal ajal Naistelehte tööle, sain seal toimetajate käe all ise ka paremaks," selgitas Treimann.