Poolamets meenutas "Ringvaatele" antud intervjuus, et läks hiljem saatuslikuks osutunud võistlusele vastu hea enesetundega. "Läksin isiklikku rekordit jooksma ja kümme kilomeetrit ei tundunud minu jaoks ka eriline maa, sest olen varem maratone jooksnud ja 20 aastat vastupidavussporti teinud. Igapäevasel jooksin tööle ja tagasi, kuskil 7,5 kilomeetrit tööle ja 7,5 kilomeetrit tagasi. Nädalas tuli natukene alla saja kilomeetri," rääkis ta.

Kuigi võistlus toimus augusti lõpus, oli tegemist palava päeva. "Ma teadsin, et tuleb hästi palav päev. Eelnevad nädalad olid suhteliselt jahedad olnud, kuskil 17–20 kraadi. Vaatasin veel tund-tunnilt ilmateadet ja et minu stardi ajal on 25 kraadi, see ei tohiks probleem olla. Minu viimane kümme kilomeetri jooksuvõistlus oli 32 kraadiga, siis ma mõtlesin, mis see 25 kraadi ära ole," meenutas Poolamets.

Võistluse esimesed kilomeetrid läksid mehe sõnul plaanitult, kuid teisel ringil hakkas ta väsimust tundma. "Kuskil kolm kilomeetrit enne lõppu oli viimane mõte, mida ma mäletan, et õudselt raske on, tahaks, et finiš juba tuleks," kirjeldas ta. Pärast seda kukkus ta kokku ning avas silmad alles haiglas.

"Kui ma haiglas ärkasin, ei mäletanud ma mitte midagi. Ma ei teadnud, mis päev on. Esimene mõtle oli, et kas ma olen ära surnud, mind on elustatud. Alguses ma lihtsalt vaatasin lakke, midagi ei liigutanud, vaikselt vaatasin ringi, hakkasin sõrmi liigutama, mul on jalad," kirjeldas ta haiglas ärkamist.

Poolamets, kes on arst-resident, selgitas, et kõik viitab sellele, et ta sai kuumarabanduse. "Kunagi räägiti ülikoolis ka, et kuumarabandus võib potentsiaalselt eluohtlik olla. Siis tundus see jutt nii kauge: kuidas siis kuumarabandus ohtlik võib olla? Aga mis seal juhtub on see, et aju kuumeneb üle ja keha läheb omadega täiesti lolliks. Veri jaotub organismis igale poole laiali ja elutähtsad organid hakkavad ilma vereta jääma. Minu puhul siis neerud, süda ja maks. Sellest tulenevalt tekivad siis ka erinevad sümptomid."

Poolametsal sai kõige rohkem kannatada maks. "Kõigepealt sain esimest EMO-st koju, sest maksaanalüüsid ei muutu nii kiiresti ja tundus, et lähen koju, söön-joon ja kõik saab korda. Aga järgmine päev läksin koju, lõputult oksendasin, kogu aeg läksin vetsu, nii paha oli olla. Ei jäänud muud üle, kui uuesti EMO-sse minna. Anti iivelduse vastu rohtu, mõtlesin, et kohe saan koju. Siis arst tuli väga ehmunud näoga ja ütles maksaanalüüside vastused. Ma sain aru, et väga jama, aga mõtlesin, et küll need ära paranevad. Aga järgmine, kes tuli, oli juba intensiivravi arst, kes hakkaski juba maksasiirdamisest rääkima," meenutas ta.

Maksasiirdamisest Poolamets pääses ning mehe sõnul on tal lootust lõplikult taastuda. Ka spordiga kavatseb ta mõõdukalt edasi tegeleda. "Kõik uuringud näitavad, et sport on tervislik, kui seda mõistliku koormusega teha. Ma kavatsen tervisesporti edasi teha, aga oluline on arvestada ilmaga ja mitte kunagi üleolevalt ühelegi võistlusele minna. Ma olin egoistlik ja ignorantne lihtsalt. Valus õppetund," nentis ta.