Lavastaja, näitleja, muusik ja tõlkija Peeter Volkonski on kirjanik Helvi Jürissoni ning helilooja, aadlisoost Andrei Volkonski poeg. Tema vanemad tutvusid, kui isa tuli Moskvast Eestisse sõpradele külla. Oma esimesed eluaastad veetis Peeter Volkonski Rahumäel emapoolsete vanavanemate hoole all ja paistis juba üsna noorelt silma kui imelaps. "See ikka mõjub, kui suures toas on kaks seina raamaturiiulid ja kolmandas seinas on klaver," usub Volkonski.

1961. aastal, kui Peeter Volkonski läks Rahumäe kooli, sündis talle poolõde Kerttu, kelle isa oli kunstnik Olev Soans, ema uus abikaasa. Perekond kolis alguses viieks aastaks Sauele ja seal edasi Keilasse, kus Peeter ka keskkooli lõpetas. Nii nagu vanem vendki, on Kerttu loominguliselt väga mitmekülgne: ta on kirjutanud raamatuid ja teinud tõsielufilme, praegu tegeleb peamiselt maalimisega.

Poolõe sõnul meeldis vanemal vennal teda kiusata. "Aga kiusamise eest oli mul jällegi võimalus saada kontakti tema kursusekaaslaste ja klassivendadega. Nii et tänu Peetrile oli minu elus tohutult palju meeldimisi – ma olin ikka ühte ja teise ja kolmandasse armunud. Nii et see mõjus minu emotsionaalsele kasvamisele ja loomingulisele elule väga hästi. Ja ma mäletan neid kiusamisi – need olid ikka suhteliselt sellised räiged," meenutas ta.

Pärast keskkooli lõpetamist läks Volkonski teatrikooli. "Ma arvan, et ma tegin õigesti," usub ta. "Muusikat ma poleks saanud minna edasi õppima, mul ei olnud niisugust muusikalist aluspõhja. Väga hea, et lavakasse vastuvõtt oli ja ma sisse sain. Mul oli variant, et kui ma ei oleks sisse saanud, siis ma oleksin proovinud vene filoloogiasse, sest Lotmani ma juba teadsin, olin kursis," meenutas juubilar.

Volkonski kuulus lavakooli seitsmendasse lendu, mida juhendas Voldemar Panso ja kus tulevaste tähtede kontsentratsioon oli enneolematult suur – Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Sulev Luik, Merle Karusoo ja Theatrumi loominguline süda Lembit Peterson.

"Me käisime väga tihedalt koos ja jagasime nii oma kursuseelu kui elu üldse, suhtlesime ka väljaspool kooliülesandeid ja vestlesime palju, nii et me olime nagu sukk ja saabas, väga head lähedased sõbrad," sõnas Lembit Peterson ning lisas, et ka noorsooteatrisse – tänasesse Tallinna Linnateatrisse – sattusid nad koos, kuigi otsus sündis mõlemal mehel erinevalt.

"Esimene selline suurem lavastus, kus ta kaasa tegi, oli "Godot'd oodates" Lucky osas. Ma ei ole enam näinud võrdväärset Luckyt üheski "Godot" lavastuses, mida ma olen hiljem näinud, ka videoülesvõtetelt. Tema jäägitu andumine tööle, põhjalikkus ja mõnes mõttes ka halastamatus nii enda kui teiste suhtes ja kaasakiskuv jõud, see oli küll märkimisväärne. Tundus, et uksed avanesid talle. Selline minek oli väga võimas," kiitis Peterson.

Igas suunas võimas minek on kandnud Volkonski nii Vanalinnastuudiosse kui Vanemuisesse, viimastel aastatel on ta teinud koostööd teatriga Must Kast, kellega tõi Paide teatris välja lavastuse "Carmen". Praegu käib Volkonski hoolega Viljandis TEMUFI teatri proovides, kus 5. oktoobril esietendub "Wikmani poisid" juubilariga peaosas.

Volkonski on mänginud kümnetes filmides ja lavastanud või näidelnud umbes sajas lavastuses. Ta on tõlkinud Shakespeare'i ja Nareki Grigori nutulaulude raamatu vana-armeenia keelest, mille eest pälvis Armeenia riigilt ka kõrge autasu. Volkonski on kirjutanud muusikat nii rokkooperile "Johnny" kui loonud Alo Mattiiseniga kahasse "Rohelise muna". Tema bändid lisaks E=MC2-le on Hõim, Rosta Aknad ja Propeller.

Psühhiaater Maria Volkonskaja on Peetri teine abikaasa ja seisnud tema kõrval viimased 38 aastat. Ta teab ühena vähestest ka seda, milline on Peeter siis, kui eesriie on langenud ja kaamera ei surise.

"Ta suhtleb väga paljude inimestega, aga nagu siin oli jutt sõpradest, siis sõpru on väga vähe olnud. Kahjuks mitmed sõbrad on surnud ka, Riho Sibul ja Ott Arder, lähedasemad inimesed. Aga tal on väga suur tutvusringkond," rääkis abikaasa. "Kodusel Peetril on nina arvutis, raamatus, televiisoris. Mul on väga raske jutule pääseda, et kui ma midagi tahan, siis ei, praegu ei saa. Samas ma tean, et kui on midagi tähtsat või tõsist, siis ta on alati olemas. Ta kuidagi teab, millal on vaja tuge, ses mõttes on temaga väga turvaline koos olla," kiitis abikaasa.

"Tema eripära on see, et ta on nii hea näitleja, aga elus ta ei oska näidelda. Mõnikord oleks vaja nägu teha – aga ta absoluutselt ei oska. Ja ta ei taha ka," lisas Volkonskaja.

Esimesest abielust on Peetril kolm poega ja tütar, nii et väärika ajalooga Volkonskite sugupuu saab Eestis harusid juurde. On omaette märgiline, et rariteetse raamatu Volkonskite tuhandeaastasest ajaloost kinkis isa nimelt poeg Immanuelile, kelle minevik on kõike muud kui plekitu ja kes on avameelselt rääkinud nii oma narkoprobleemidest kui vangisistumisest.

Immanueli sõnul on tema suhtlus isaga viimased 15 aastat suurepärane olnud. "Tahaksin öelda vapustav isegi, aga ma ei taha ka üle pingutada. Et jah, muret olen teinud ja omad koormad on ka temal kanda, aga ma ei taha sellel minevikul peatuda, sest et minu jaoks see ei loe enam!" sõnas ta.

Isa Volkonski tegeleb praegu hoopis kodumaa ajalooga ja loodab novembris avada ERM-is näituse Eestile oluliste inimeste sünnipaikadest. Koos Andres Keiliga käis ta viie aasta jooksul läbi 350 tähistatud sünnipaika ja filmis üles videoklipi, kus kohalik kooliõpilane luges seal sündinud inimese teksti. "Töö käib, seltsmehed! Töö käib, katkematult!" rõhutas juubilar.