"Mõned liigid võiksid metsas veel välja ilmuda ja põuale vastu pidada. Mina isiklikult ajasin viimasel nädalavahetusel taga vahva nimega seent nagu kitse-limanutt, mis maitseb väga hästi, hoolimata koledast nimest ja käib otse pannile," ütles seenehuviline Marje Mürk "Terevisioonis".

Kitse-limanutti on metsas raske märgata. "Selle seene leiab üles paksu sambla sees roomates, sest seen armastab kasvada kuusikutes, okasmetsades, tahab paksu sammalt saada."

Mürgi sõnul hakkab kuldriisika hooaeg ka juba lõpu poole kiskuma, aga teda ikkagi leiab. "Ta on harvaesinev seen, aga suur, lihav ja peab põuale natuke paremini vastu tänu oma kogukusele," lisas Mürk.

Lehter-kukeseen on samuti väga maitsev. "Praegu on väga suur tõenäosus teda metsas kohata. Kui sa seda seent leiad, siis tavaliselt kasvab ta ikkagi põldude kaupa. Aga seal on ka see asi, et sa võid ta leida juba päikesekuivatatult, nii et loodus on pool tööd juba ära teinud, sina kuivatad üle ja saadki endale talveks vahva maitseaine. Väga hinnatud söögiseen," ütles Mürk.

Vääveltorik armastab kasvada tammedel ja remmelgatel, aga võib kasvada ka muudel lehtpuudel. "See on suur ja kogukas seen, noorena on ta väga maitsev, meenutab tekstuurilt kanaliha, inglise keeles ongi seene nimi chicken of the woods ehk metskana. Teda sünnib süüa ainult noorena, kui ta on veel hästi pehme. Katsudes saab aru, kas ta on noor või mitte. Kui ta käe all vetrub, siis on söödav. Kui on puine, siis võib ka süüa, kui hambad peale hakkavad," ütles Mürk.

Seenesõpradele kipub põua tõttu Mürgi sõnul must masendus peale küll. "Ehk nagu meil ilma kohta öeldakse, et kui liiga palju või liiga vähe midagi antakse, siis on vanajumal lätlane," ütles Mürk.