"Eesti Kontserdi koolikontsertide sari on hästi tänuväärne ettevõtmine, et väga kõrgel tasemel kontserdid jõuavad koolidesse," ütles Hanna-Liina Võsa, kes on üle saja koolikontserdi teinud.

Johan Randvere sõnul on nii, et õpetajad valivad koolikontsertide sarjast, milline programm neile võiks sobida. "Kontserdid on hariduslikud, meelelahutuslikud ja lõbusad. Ainuke asi, mis võib mõne kontserdiga teistmoodi olla, on see, kui lapsed lähevad kuhugi uhkesse kontserdisaali, kus on päris hea klaver ja hea akustika ning panevad endale uhked kleidid ja kingad selga ja jalga," ütles Randvere, kes on koolikontserte teinud väga paljude erinevate koosseisudega.

Sel aastal külastab Randvere koole Evelin Samueli või Reigo Tammega.

"Sel aastal teeb koolikontserte ka Alika, keda kõik lapsed teavad väga hästi tänu superstaarisaatele. Kui mina olen käinud, siis ma olen juba nii kaua figureerinud sellel maastikul, et väiksemad ei teagi mind ja ma pean ikka alati tutvustama ennast, et kes ma olen," lisas Võsa.

Tavaliselt on kõikidel kontsertidel oma teema. "Silver Sepp teeb näiteks naelapillikontserte, kõikidel artistidel on oma nišš. Mina olen teinud Olav Ehala muusikaga või siis filmimuusika-teemalist kontserti, mis võtab kokku filmimuusika sada aastat. Alustame Charlie Chaplinist ja lõpetame alati "Nukitsamehe" filmi kõige populaarsema looga, milleks on "Rahalaul", " ütles Võsa.

Randvere meenutas, et kui "Klassikatähed" lõppes, saadeti neid ka igale poole koolidesse ja pandi südamele, et ärge väga rasket repertuaari valige, valige pigem lühivormid. "Üks mu sõber ütles, et mul pole ühtegi teist pala võtta kui Chopini esimene ballaad, mis on päris ulatuslik ja see oli absoluutne laste lemmikteos, nii et mina seda repertuaari valiku raskust ei karda üldse."

Küll aga on Randvere sõnul oluline, mida sa lastele nende palade eel ja järel räägid. "Aga tihti muusikaajalugu on lihtsalt nii köitev, et see lõpuks ikka puudutab kõiki, tekstidega ma saan lapsed kenasti kuulama panna," lisas Randvere.

"Artistide endi jaoks on koolikontsertide andmine ka päris hea kool. Kuna olukorrad, saalid ja võimalused on nii seinast seina, siis see on hea trenn, kui sa tahad ennast drillida, et oled valmis hommikul kell üheksa laulma kõiki neid laule ja teha kolm kontserti järjest, vahepeal viisteist minutit veepausi ja läheb jälle, ja sa pead täitma kas suure võimla või väikese kaminasaali," ütles Võsa.

"Ja publik peab sul kogu aeg näpu otsas olema," lisas Randvere. "Valdav enamus eesti koolidest on ikka väga toredad. Ikka on mingeid tüüpe kuskil, aga väga palju oleneb õpetajatest ka, kes õpilasi juba enne harivad."

Palju oleneb ka õpilaste vanusest. "Kui me käime Eveliniga koolides jõululaule tegemas, siis on nii naljakas vaadata, kuidas algklasside lapsed laulavad rõõmuga kõiki neid laule peast kaasa, siis on see vahepealne vanus, ja nemad nagu hästi ei julge, ja keskkool jälle täiesti super. Ja õpetajad laulavad kaasa siis, kui Evelin neile otsa vaatab," muheles Randvere.

"Need varateismelised lapsed on alati kõik ühtemoodi, ükskõik, kus koolis sa käid. Nad istuvad kõik ühtemoodi, käed on rinnal risti ja vaatavad altkulmu, aga neile võib väga-väga meeldida see kõik," lisas Võsa.

"Ka minule jäid väiksena meelde need tüübid, kes koolis käisid," meenutas Randvere. "Neid käis küll sel ajal vähe, kui mina koolis käisin, aga nad jäid hästi meelde."

"Toredaid momente on koolides olnud küll ja küll. Näiteks kui keegi saab aru, mis see autogrammide andmine üldse on, siis tahavad seda kõik ja sa annad neid 70 tükki. Üks tubli ja hästi julge tuleb ja siis kõik teised vaatavad, et ohoh, selline asi on võimalik või ja siis me kõik anname neid rebitud paberitükkidele ja käe peale ja Olav Ehala vaesekene kirjutab neid, aga järgmine kontsert juba algab ja kõigile pole aega anda, ja siis keegi on kurb," ütles Võsa. "Ja siis keegi avastab, et aga pilti saab ju ka teha ja siis kõik jälle tahavad teha."

Randvere alati mõtleb, kui käib esinemas kuskil vanas Euroopas, et seal istub pigem hall juus saalis, aga meil on ikkagi kolm põlvkonda igal pool ja tundub, et selles mõttes on meil rahvana ikkagi tulevikku. "Mille muuga kui kultuuriga me ju saamegi suureks," lisas Randvere. "Hästi peab lihtsalt mängima, ei saa lubada halvasti mängimist."

Võsa meenutas üht kooli, kus oli saalitäis 8. klassi poisse, kes istusid kapuutsid peas. "Neid nagu üldse ei huvitanud, et ma laulan Olav Ehala "Vaid see on armastus". Neil oli lihtsalt oooohh, miks ta juba ei lõpeta, miks me peame siin olema, ja sa näed seda kannatust nende nägudel. Aga ma ikkagi panin kõik tööle, et nende südametesse süstida seda helgust. Lihtsalt endal on raske, kui sa saad aru, et oled natuke nagu vales kohas," muheles Võsa.

Võsa on jätnud ühel korral loo esitamise ka pooleli, kui lava ees istusid väikesed tüübid, kes kogu aeg rääkisid kõva häälega, kommenteerisid ja itsitasid. "Ma vahepeal ikkagi võtan enda rolli kui et me õpime seda kontserdil käimise etiketti ka ja et õpime nüüd siin kõik koos seda kuulamist. Ma julgen seda teha, sest ei saa rikkuda ära saalitäie inimeste kogemust."