Piibu ja Tuuduna tuntud näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross nakatusid teatripisikuga juba varajases nooruspõlves. Männamäe sõnul oli ta lapsena tüdruk, kes tegi kõike – kui vaja, siis suusatas, mängis reegleid teadmata korvpalli ning laulis. "Laulda meeldis mulle väga, sest mu emme laulab ka väga hästi."

Pärast Jõhvi keskkooli lõpetamist kolis ta Tallinna, et pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist õppida. "Eks ma sattusin sinna tolle teadmisega, et minu saab rohkem näitleja. Ma ei osanud arvata, mis see näitejuhtimine kui selline on," tõdes ta.

Trossis tärkas teatrihuvi keskkoolis, kui ta läks Arte gümnaasiumisse. "See oli uhiuus kool ja seal ei olnud peale õpilaste ega õpetajate mitte midagi – ei ühtegi traditsiooni, kommet, näiteringi. Ja siis ma sõna otseses mõttes sattusin näiteringi tegema. Ma sattusin mingisugusesse keerisesse ja ma ei saanud ise pidama. Mulle meeldis see tohutult," kirjeldas ta.

Noore poisi teatrihuvi märganud kirjandusõpetaja soovitas Trossil lavakunstikooli edasi õppima minna. "Aga lavakasse ma ei pääsenud, kõndisin paarsada meetrit tagasi, Laial tänaval oli peda (pedagoogiline instituut - toim). Meil olid pedas ka väga head õppejõud ja väga hea hariduse sai."

Just pedagoogilises instituudis Männamäe ja Tross kokku saidki. "Ma olin ikkagi nii armunud, Amor oli mulle ikka nii mitu noolt salaja selga lasknud. Ma olin lihtsalt ühe suure vati sees," meenutas Tross. "Mina hoidsin alguses ikkagi distantsi. Natukene teadlikult, sest Toomasel oli eelmine elu ka. Ma mõtlesin, et mina ei hakka siin midagi susserdama. Aga eks ta meeldis mulle ikka," rääkis Männamäe.

Pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist kolisid Männamäe ja Tross Taani, et Kopenhaageni teatrikoolis edasi õppida. Männamäe sõnul said neist kaasaga Piip ja Tuut juhuse tahtel. "Mõni ütleb, et juhuseid ei ole olemas, aga mina ütlen, et see, mida me praegu teeme, ikkagi juhtus niimoodi, et me tänu Toomasele Taani kooli sattusime. See oli Toomase mõte ja mina lohisesin ilusti kaasa. Ja näed, oli kasu – nüüd on sellest meie leib saanud," meenutas Männamäe. "See oli praktiline näitlejaõpe, mis on väga lahe. Meil ei olnud üldse laua taga istumise tunde. Meil oli lihtsalt üks suur spordisaal, kus me ainult toimetasime."

Aastakümneid lava jaganud Männamäe ja Tross tõdesid, et laval on neil lihtne olla. "See on nii tuttav maa, seda on nii pikalt tehtud, hästi kodune. Seal ei ole väga palju üllatusi, mis saaksid sind häirida," selgitas Männamäe.

Näitlejapisikuga on nakatunud ka nende lapsed. "Olen viimasel ajal eriti palju mõelnud, miks see siis ikka nii on, aga kui kodune keskkond näitab ainult sellist elu, siis on kaks varianti: kas ma tahan sellest kogu jõuga eemalduda või see on ainus asi, mida ma teha tahan," mõtiskles Haide ja Toomase vanim tütar Emma, kes võitis muu hulgas ETV saatesarja "Laske mind Lavale".

Kuigi Emma on kaks korda lavakunstikooli ukse taha jäänud, loodab ta siiski kunagi sinna õppima pääseda. "Püüan endale sisendada, et läheb täpselt nii, nagu minema peab," lausus ta.

Ka Emma elus on muusika alati olulist rolli mänginud. "See lihtsalt on kogu aeg minuga," märkis ta. "Pärast seda kui ma läksin Hanna-Liina Võsa muusikalikooli, mida enam sellel kujul ei eksisteeri, siis seal ma sain aru, kui väga mulle meeldib see, kui teater ja muusika on koos. See on minu jaoks üle kõige," õhkas ta.

Trosside perekonna noorim liige, äsja põhikooli lõpetanud Anni on samuti teatriga tihedalt seotud – tema hakkas näitlemisega tegelema kolmandas klassis. Samuti on ta osalenud laulukonkurssidel ja käinud muusikalikoolis. Lisaks näeb Annit Lottemaal, kus ta on teist aastat näitleja. Nagu õdegi, loodab ka Anni tulevikus lavakunstikooli õppima minna.