"Et ajakirjanik oma isiklikest probleemidest väga ei räägi, selline suhtumine on juba kauge minevik. Tänapäeval räägivad enda probleemidest ajakirjanikud, suunamudijad ning pigem on see normaalsus ja hea toon. Praegu töötatakse hästi palju sel suunal, et kõikidest teemadest võiks rääkida, et mitte midagi ei ole häbiväärset ja et kõigest peab julgema rääkida," kommenteeris psühholoog ja ajakirjanik Tiina Jõgeda viimaste aastaste kasvavat trendi, kus ajakirjanikud oma autorisaadetes või intervjuudes oma isiklikke vaimse tervise probleeme avavad.

Jõgeda märkis, et legendaarne ajakirjanduse professor Juhan Peegel rääkis loengutes auditooriumi austamisest ning sellest, et ajakirjanik on alati võimupositsioonil ning auditoorium peab selle kõik välja kannatama, aga kas on olemas ka mingi piir, millest ajakirjanikud ei tohi üle minna?

Psühholoogi arvates on hea, kui inimesed näevad, et kõigest juletakse rääkida, tuues näiteks Märt Avandi avameelse intervjuu narko tarvitamise teemal ja Roald Johannsoni ATH-diagnoosi avalikustamise oma autorisaates.

Kui ajakirjaniku vaim selle välja kannatab ja ta tunneb, et ta teeb sellega kellelegi head, siis pole Jõgeda arvates probleemi. "On tore, et see tuuakse esile, sa saad mingid asjad selgeks mõelda. Alati tekib kampaania tunne, et äkki on siis mul ka, ma olen ka äkki nende moekate inimeste hulgas, aga ma arvan, et selliselt mõtlevaid inimesi on vähe, pigem otsivad inimesed oma probleemidele selgitust. Nii mõnigi on saanud sellest avalikustamise lainest abi," ütles Jõgeda.

Uuringutest tuleb välja, et inimese rahuolutunne väga palju rahast ei sõltu. "Elementaarne rahasumma on muidugi vajalik, aga teatud rahahulgast kõrgemale minnes inimene ei muutu sellest õnnelikumaks. Eesti inimene saab hästi hakkama, sest eestlane on kannatlik, visa, meil on see vastupanuvõime, oleme säilenõtked, meil on alles see suhtumine, küll me saame hakkame. Meediasse jõuab seda nuttu ja hala rohkem kui me seda kodudes näeme," kommenteeris Jõgeda.

"Sadu tuhandeid aastaid oleme sellel laiuskraadil elanud ja teame, et igal aastaajal on omad võlud," ütles Jõgeda, kuidas võidelda teadmisega, et kohe on ilus suvi läbi ja algab pime aeg. "November on ju nii mõnus kuu, kus saab lõhnaküünlad põlema panna, ennast diivanil kerra keerata ja ollagi rahulikult, sest nii tore on olla, kui ei pea sõitma ühelt suveetenduselt teisele. Kogu aeg, igal aastaajal on midagi võtta, millega oma elu helgemaks teha."

Kui inimene kurdab ilma üle, siis seal taustal on Jõgeda arvates mingid muud probleemid, mille üle ta tegelikult tahaks kurta. "Sama on ka poliitika ja poliitikutega, inimene helistab raadiosse ja sõimab poliitikuid, aga tegelikult tal on mingisugused oma probleemid, millest ta võib olla ei saa rääkida. Ilma ja poliitikat sõimata on ju lihtsam."

"Õpitud kurtmist, mida psühholoogilise terminiga võiks öelda õpitud abitust saab iseenda puhul jälgida, et ma ei väljenda ennast niimoodi, et oi kui õudne, kuhu ma ennast selle koleda päikese eest varjama pean, vaid tegelikult inimene ei ole õnnetu, vaid ta on ise õpetanud ennast niimoodi väljendama. Kui ta sellist väljendamist vähendab ja ümber sõnastab, siis ta ühel hetkel avastab, et tal läheb enesetunne ka paremaks," õpetas Jõgeda.