"Mul on üsna suurejooneline nimi, aga ma ise olen lihtsalt üks väike tüdruk, siis sellepärast ma panin väikeste tähtedega, et see oleks natuke tagasihoidlikum," põhjendas Elisabeth Tiffany, miks ta kasutab nii oma artisti nimes kui ka EP pealkirjades läbivalt väikeseid tähti. "Välja arvatud viimase EP nimi, mis on suurte tähtedega."

Viimati ilmunud lühialbum "I Just Wanna See The Sparks" ei ole aga sugugi Tiffany esimene album. 2021. aastal ilmus EP "Cure me back", samal ajal said bändiga Minimal Wind Eesti Laulu finaalis 2. koha ning sel ajal võitis Tiffany veel mõningaid võistlusi.

"See oli hästi ilus aeg, üks õnnelikumaid aegu. Vahetult enne seda eluperioodi oli mul hästi raske eluperiood ja see oli hästi drastiline tasakaal, midagi oli liiga halvasti ja midagi liiga hästi," ütles Tiffany.

"See on teekond läbi pimeduse, sellest läbi käimine, kus tegelaskujuna saad traumeeritud ja satud auku," kirjeldas ta oma viimase EP kontseptsiooni. "Pimedas teekonnas tekib meeleheitlik tahe leida pisemaidki sädemeid, mis annaks lootust ja parandaks kõik haavad ära. Kuni siis lõpuks inimene sellest vaikselt välja tuleb. Siis justkui on kõik korras, aga selle albumi lõpus on ka puänt. Allbumi viimane lugu jätab lõpu hoopis lahtiseks, kas siis sellest august roniti lõpuks välja või mitte."

Muusika on Tiffany jaoks teraapiavorm. "Selle kaudu ravin ma enda haavu, aga tahaksin sellega aidata parandada ka teiste haavu. Ma võtan seda kui hingeravija ametit."

Tiffany lõpetas just Viljandi Kultuurikolledžis produtseerimise eriala. "Sattusin muusikaprodutsendiks nii, et juba põhikooli lõpus mind nii tohutult huvitas see maailm, mis vokaali taga on. Ma tahtsin seda nii väga teha. Kui ma selle siis kätte võtsin, siis ma esimesed kaks kuud nutsin arvuti taga, sest ma ei saanud mitte midagi aru. Viljandis kohtusin väga inspireerivate klassikaaslastega. Väga rahul olen selle valikuga. Mulle väga meeldib, et ma saan muusikat sada protsenti end kontrolli all hoida."

Albumiga käsikäes toimus ka visuaalse poole loomine ehk videote tegemine. "Minu jaoks on visuaal ülioluline. Kui ma muusikat teen, siis ma näen muusikat visuaalselt. Kui ma ei teeks muusikat, siis ma teeksin filme ehk siis minu filmid on mu muusika," selgitas Tiffany.

"Enamjaolt ei jää ma mitte kunagi enda tekstidega sada protsenti rahule," kirjeldas Tiffany. "See on haruldane olukord, kui ma jään päriselt millegagi rahule, alati saab minu meelest veel paremini. See on üks pidev otsimine minu jaoks ja üks üsna raske osa. Aasta tagasi oli mul veel väga raske tegelikult sõnu kirjutada, ma alles sügisel hakkasin treenima seda lihast ja ühte lugu ma kirjutasingi pool kuud või kuu aega."

"Istusin kottpimedas toas niimoodi, et sellest pimedusest sai lõuend. Kui ma panen muusika käima, siis ma hakkan pimedas nägema seda visuaalset osa ja selle järgi ma hakkan kirjeldama siis seda olustikku, mille järgi tulevad siis ka sõnad," kirjeldas Tiffany sõnade kirjutamisprotsessi.

Tiffany tegi seda albumit üsna kaua. "Lood olid mul nelja aasta jooksul kogunenud, aga nii kui album valmis sai ja tuli suvi, tuli mul iga päev uus lugu ja uus laul ning juba tekkis uuele albumile kontseptsioon. Ma olen kõige selle üle väga elevil, aga samas ka hästi väsinud."