Liisa Addi sai ATH ja autismi diagnoosi aasta aega tagasi. "Kui lapsena sul ei ole seda diagnoosi, siis võib tekkida päris palju probleeme. Mul oli hästi raske sotsialiseeruda koolis, ma ei samastunud teiste lastega, hästi raske oli koolis. Kunst oli minu jaoks viis, kuidas põgeneda nende probleemide eest," rääkis Addi.

"Kui ma läksin tätoveerimist õppima, siis mul oli hästi suur joonistuste portfoolio. See oli kõik kohati tänu sellele, et ma olin väga ebasotsiaalne laps. Nüüd on hoopis teistmoodi – ma räägin väga palju, olen hästi sotsiaalne. Väga suur kannapööre on tulnud sellest, et ma sain lõpuks oma diagnoosi, see eluteekond on olnud väga mitmekülgne," rääkis ta.

Enne täielikult kunstile keskendumist, töötas Addi lühikest aega ka modellina, mille käigus mõistis ta, et pole võimeline teiste all töötama. "Siin tuleb mängu autismi ja ATH diagnoos. Enne ma ei saanud aru, miks mul on autoriteetidega suur probleem. Põhiprobleem oligi sellega seotud, et ma ei saanud aru mingitest reeglitest, mis ei ole mulle loogilised. Ma olen hästi uudishimulik, mulle meeldib katsetada ja proovida uusi asju. Nüüd, kui ma olen kunstnik, saan ma seda kõike teha ja tänu sellele on sündinud ka mu esimene näitus "Musta lamba seeria"."

Näitus on Addi sõnul peegeldus sellest, mida ta on enda juures viimase aasta jooksul avastanud. "Must lammas sümboliseerib mind ja üldse inimesi, kes tunnevad, et nad on kõrvale jäetud ühiskonnast, et nad on teistmoodi. Autistid ja ATH-d on tihti ühiskonnast eemale tõugatud, sest nad käituvad või reageerivad ühiskonnale või suhtlemisviisidele hoopis teistmoodi."

Diagnoosi saamine aitab Addi sõnul enda käitumist paremini mõista. "Tihtipeale ongi probleem see, et meil ei ole neid tööriistu, mis aitaks meil paremini ühiskonnas hakkama saada. Diagnoos ei muuda ju sind, see on lihtsalt silt, mis aitab aru saada, miks me sellised oleme. Nüüd sa saad oma elu disainida nii, et sa täidad oma vajadused vastavalt oma erivajadusele."

Autismispektriga inimesed võtavad Addi sõnul palju rohkem infot sisse ning on rohkem tundlikumad maailma osas. "Meil on võib-olla ühiskonnas raskem. Hästi paljudel autistidel on mingid erihuvid, mis võivad anda neile väga spetsiifilist ja rohket infot. On inimesed, kel on võib-olla sotsiaalsetes olukordades väga raske, aga nad võivad olla täielikud geeniused mingites muudes olukordades."

ATH-le on Addi sõnul iseloomulik ka dopamiinipuudus ajus. "Sellistel inimestel on raskem teha tavalisi igapäevaseid asju, näiteks koristada või maksta arveid. Aga neil on väga hea probleemilahendamise oskus, sest nad tahavad lahendada probleeme, mis pakuvad neile dopamiini. Nad võivad tulla üliunikaalsete lahenduste peale ja olla ülikiired probleemilahendajad, väga loomingulised mõtlejad. Kui panna sellised neuorerilised inimesed ühte tuppa kokku, siis sealt tuleb väga palju ägedaid uusi loomingulisi ideid."

Addi tunnistas, et ATH ja autism on tema elus olnud takistuses, kuid viimase aasta jooksul on ta üritanud leida kõiges selles ka plusse. "Mul on ju väga palju andeid, väga palju anda inimestele. Inimeste elukvaliteet muutub nii drastiliselt tänu sellele, kui nad saavad selle diagnoosi."