Roheline ja valge kärbseseen on päris sarnased ning ei meenuta sugugi ohtlikke seeni, kuid on tegelikult äärmiselt mürgised.

"Kasepilviku ja rohelise kärbseseene kübara toon on väga sarnane, aga kui keerata seened teistpidi, siis eoslehed ikkagi on erinevat värvi. Kärbseseenel on rõngas, väike seelikuke jala ümber. Kui seent hakata määrama, et millega on tegu, siis tuleb seen võtta maa seest välja võimalikult sügavalt, et saaks kätte kogu jala osa," õpetas Ojasoo.

Kitsemampel ja vöödik. "Kitsemampel on väga hea seen, mis läheb otse pannile ja see, et tal on ka see rõngas jala ümber, ei tohiks seenelisi ära ehmatada. Aga kitsemampel võib minna segi vöödikutega. Vöödikul on säbru jala peal, las see seen jääb metsa, sest on mürgine."

Sirmik ja püramiid-soomussirmik. "Pealt vaadates on nad sarnased, aga püramiid-soomussirmik on ikkagi mürgine seen ja ei kõlba süüa. Pikkuse järgi ei saa ka vaadata, sest kõik söödavad sirmikud ei ole pikad. Söödaval sirmikul on jala ümber rõngas ehk krae," selgitas Ojasoo.

Söödavatest riisikatest tuleb Ojasoo sõnul piimmahla, mis on väikse tooniga valge, kollakas või punakas. "Kui tuleb valget ja läbipaistvat piimmahla, mis on nagu vesi, siis ta on sooriisikas ja ei ole söödav. Kui üldse mingit vett ei tule, siis on see vöödik, mis on mürgine."

Ojasoo sõnul tohib metsast korjata ainult neid seeni, mida kindlasti ära tunned.