Tallinnas sündinud Mati Kaal kolis koos perega Saaremaale vanaema juurde, kui ta oli üheaastane. Noorena aednikuametist unistanud Kaalust sai aga loomaaednik. "Põhimõtteliselt üks aednikutöö kõik. Selles mõttes läks unistus täide," märkis ta. "Kui õpetaja esimesel koolipäeval laste käest küsis, kelleks nad saada tahavad, siis pooled poisid olid autojuhid ja teine pool olid traktoristid ning tüdrukud olid õpetajad ja arstid. Kui järg mingi kätte jõudis ja ma ütlesin, et ma tahan aednikuks saada, hakkasid kõik naerma," meenutas Kaal.

Kuna ema ja isa käed olid tööd täis, hoidis noort poissi peamiselt vanaema. Just vanaemalt saigi ta aias toimetamise pisiku. "Me käisime koos rohimas ja toimetamas. Kuna mul oli huvi, siis küsisin iga kõrre kohta, mis asi see on," kirjeldas Kaal. Lisaks taimedele sai ta vanaemal abil ka aias toimetavad loomad selgeks. "Ma teadsin alguses nii taimi kui ka loomi saare murdes, nii et ma pidin pärast paljud kirjakeelde ümber õppima."

Ühe lapsepõlvemälestena on tal selgelt meeles kolm aastat noorema venna sünd. "Kuna see toimus varahommikul, aeti mind praktiliselt poole öö ajal üles, sest meil oli üks tuba, kus me elasime. Vanaema viis mu kööki ja küsis kogu aeg, kas ma tahan midagi ja pakkus asju, mida oleks pidanud muidu välja nuruma, küll kommi ja teed. Onupoeg, kes oli sel ajal Siberist tagasi jõudnud – ainsana sellest perest – saadeti hobusega ämmaemanda järele," meenutas ta tormilist ööd. "Kui vend oli sündinud, kutsuti mind vaatama. Ämmaemandal oli kohver kaasas ja ma ütlesin talle, et järgmine kord too mulle õde," naeris ta.

Enne kui unistus õest täitus, oli perre veel üks poeg sündinud. "Kuna isa oli teenistuja ja teenistuja perekond ei tohtinud kolhoosi maal lehma sööta ega heina teha, olid vanemad sunnitud käima paarkümmend kilomeetrit eemal riigimaal heina tegemas. Kaks aastat vanem täditütar toodi mulle toeks ja siis me jäimegi selle tite, lüpsmist vajava lehma ja sigadega, keda sööta tuli. Tänapäeval on nii, et kui keegi 12-aastase lapse üksinda koju jätab, hakatakse politseid otsima, aga meie saime majapidamisega hakkama, ei olnud häda midagi," meenutas Kaal.

Saaremaalt Tallinna

Kaalu loodusearmastust märkasid ka tema pereliikmed, teiste hulgas kirjanikust tädi Aira Kaal. "Kirjanikuna märkis ta kogu aeg midagi üles. Kui ma ülikooli ajal tema juures elasin, siis ta näitas mulle märkmikku, kuhu ta oli kirja pannud, et see laps tunneb maja ümber olevaid taimi rohkem kui keskmine täiskasvanud inimene."

Kõige rohkem suunas teda isa, kes samuti looduse vastu suurt huvi tundis. Kui põhikool läbi sai – toona oli põhikool seitsmeklassiline – kolis noor Mati Kaal Tallinna. Kuna Saaremaal tema kodu lähedal keskkooli ei olnud, kolis noormees Tallinna, sest seal olid paremad võimalused kooliväliseks huvitegevuseks. Tallinnas läks ta noorte naturistide jaama, nagu tol ajal loodusmaju nimetati. Õpingud jätkas ta Tallinna Reaalkoolis.

Kaal selgitas, et loodusmajades tegeleti looduse tundmaõppimisega, seda nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt. "Kalmistud ja Kadrioru park olid kohad, kus sai linnulaulu õppimas käidud ja naturalistide jaamal oli buss, millega tehti väljasõite Kõrvemaale," tutvustas ta. "Väga huvitavad olid suvised ekspeditsioonid. Me käisime isegi kuni Murmanskini välja."

Kaal hindab kõrgelt loodusmajast saadud teadmisi. "Kuna reaalkoolis õpetas keskkooli bioloogiat keemik, siis poisid meenutavad siiamaani, kuidas ma temaga vahel mõne asjaga vaidlesin, sest ma olin loodusmajast mõne asja selgemaks saanud," naeris ta.

Abikaasa Virve

Sel sügisel tähistavad Mati ja Virve Kaal 56. pulma-aastapäeva. Abieluranda sõuti viis päeva pärast Mati esimest tööpäeva loomaaias. "Ma pean tunnistama pattu, et ma olen võib-olla liiga palju loomaaiale pühendunud ja tema on pidanud liiga palju oma unistusi ohverdama, sest loomaaiatöö on 24/7. Selles mõttes pole olnud väga palju võimalusi väga uhket elamist või suvekodu rajada, sest kogu energia on loomaaia rajamisele läinud," nentis mees. "Aga kui me poleks teineteist armastanud, siis meil poleks õnnestunud seda nii kaua välja kannatada. Eneseohverdus on armastusega kaasas käiv asi ja küllap on minulgi tulnud mõni asi ohverdada, et pere koos püsiks."

Küsimusele, mis Matile Virve juures meeldib, vastas mees, et kõik. "Minu meelest ei ole siin võimalik midagi eraldi välja tuua, sest see on kõik kompleks. Mina näen perekonda kui tervikut. Ma ei oska ennast ja teda eraldi vaadata, vaid minu jaoks on see nagu kaks kätt. Ma ei kujuta ette meist eraldi mõelda," lausus ta.