2022. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lennu lõpetanud Kalju Karl Kivi otsustas pärast teatriõpinguid hoopis uue suuna võtta ja õpetajaks õppida. Esialgu läbis ta kaheaastase Noored Kooli programmi. Tänasel päeval on tal käsil magistriõpingud Tallinna Ülikoolis.

"Kui ma magistri läbin, saan kvalifikatsiooni. Hetkel olen üks nendest paljudest õpetajatest, kellel see kvalifikatsioon justkui puudub," selgitas Kivi, miks ta otsustas magistriõppesse edasi minna. "Tundsin vajadust õpetajana areneda ja oma töös võimalikult hea olla. Kvalifikatsioon on tähtis, ma usun sellesse."

Kivi rääkis, et tal on olnud alati kuklas mõte lisaks lavastajaametile mõni muu amet selgeks õppida. "Õpetajaamet oli minu jaoks ka väiksena maagilise aurooraga. Pärast lavakat avastasin, et on õige hetk, kuigi tundub täiesti jabur, sest just siis peaks oma loomingule keskenduma. Aga siin tuli ka mu vanus mängu – ma olen varem ka muid asju õppinud ja mul ei ole oma loomingulise tööga kuhugi kiiret," rääkis ta.

Kivi sõnul on õpetajaametis ka missioonitunne peidus. "See on ühiskondlik ja sotsiaalne töö. Ma suhtlen päriselt inimestega, minu tööl on reaalne tulem. Ma sean heas või halvas mõttes noorte inimeste elu mõjutada. Mitte manipuleerida, vaid olla toeks ja aidata. Ma tunnen pärast tööpäeva, et minust on kasu olnud," rõõmustas ta. "Mulle tundub, et loomingus võib mõte ära kaduda, liigselt keskenduda iseendale või rahuldada omaenda impulsse, vajadusi, loomingulisi tunge ja soove, aga selles töös on väga vastupidine. Sa annad heas mõttes väga palju rohkem, oled olemas."

Küll aga ei ole Kivi oma suguvõsas esimene pedagoog. Tema vanaema Urve Buschmann oli pikki aastaid koolidirektor, samuti on mitmed teised ta pereliikmed moel või teisel oma teadmisi noortele edasi andnud. Kivi sõnul olid lähedased tema uue karjäärivaliku üle väga rõõmsad. "Ma arvan, et kõik vanemad ja vanavanemad on õnnelikud, kui nende lapsed ja lapselapsed leiavad töö, mis ei ole ainult vabakutselise töö, mis on väga hektiline ja teadmatu. Koolitöö on ikka päris töö, eriti vanema generatsiooni jaoks," lausus ta.

Viimastel aastatel on üha enam räägitud õpetajate töötasust. Noor õpetaja tõdes, et palga pärast ta oma tööd ei tee. "Kui tahta raha kokku koguda, siis ilmselt see ei ole see amet, selle jaoks peaks muud väljundid olema. Aga ma ei kurda. Ma ei ole ka see õpetaja, kes kurdab, et ma olen ülekoormatud ja raha üldse ei ole. Ma tean inimesi, kes töötavad teistes sektorites ja kui raske seal on. Eks me kõik anname oma parima," usub ta.

Alates sellest sügisest õpetab Kivi noori Tallinna Tõnismäe riigigümnaasiumis. "Ma olen esimest aastat riigitöötaja, eelmised kaks aastat õpetajana olin linnakoolis. See on ka mulle uus kogemus ja ma elan vaikselt sisse ning üritan muutusi hoomata," selgitas ta.

Kivi usub, et selleks, et olla hea õpetaja, peab olema hea inimene. "Inimene, kes on empaatiline, kes proovib pigem mõista, mitte hukka mõista, kuid samas on tal ka selgroogu, et noori koondada ja panna neid uskuma sellesse, et meil on tulevikku ja neid teadmisi on vaja," arutles ta.

Uue õppeaasta lävel loodab Kivi, et kool on koht, millega seostuvad headus ja õpirõõm. "Me kuuleme hästi palju, et kool on raske ja stressirohke, õpetajad on stressis ja ülekoormatud, aga tegelikult on meil ju väga hästi," usub ta.