"Kui me kuuleme, et poest varastatakse süüa, siis seal taga on põhjus," juhtis Marju Karin tähelepanu ning lisas, et ta ei õigusta varastamist, aga ta ei õigusta ka seda, et keegi peab kannatama.

Tema isa oli meremees, kes pärast peatraumat ei tohtinud enam merel käia. See viis pettumuseni elus ja mängu tuli alkohol, mida ta tütre hinnangul keskmisest rohkem tarbis.

"Need olid isa valikud, mina ei saanud tema valikutes määrav olla," sõnas Marju, kel ei ole isale midagi ette heita ning nimetas oma lapsepõlve õnnelikuks. Ta nentis, et elus peab saama teha asju, mis tagantjärele mõeldes võivad tunduda valed: "Aga need olid väga head õppetunnid – ma tean, et mingil hetkel võib vale olla õige ja mingil hetkel õige vale."

Kuni viienda klassini sattus Marju kooli harva. Samal ajal kui ema tööl käis, veetis tüdruk kodus aega isaga, kes tal koolist poppi teha aitas ja õpetajatele järjepanu puudumistõendeid kirjutas. Kodust argielu ilmestasid nõukogude sõjafilmid – mistõttu oskab naine hästi vene keelt – kaardimängud, malemäng, raamatud ja mingis vanuses ka isaga koos suitsetamine.

Kolmeaastaselt lugema hakanud Marju neelas raamatuid naudinguga: "Sukeldusime isaga raamatute maailma. Ma sain nii palju rohkem kirjandusest, võib-olla oleksin muidu ainult Salingeri "Kuristik rukkis" ära lugenud. Kogu "Mirabilia" sari, "Seiklusjutte maalt ja merelt", Agatha Christie,... – lugesin kõike, mida üldse lugeda sai. Kui ma olin 12, tutvustas isa mulle Puškini roppe luuletusi."

Klassid õnnestus tüdrukul siiski lõpetada – kuigi ta viis kuud aastast koolis ei käinud, suutis ta ülejäänud nelja kuuga kõik järele teha.

15-aastaselt emaks

Marju ema töötas lasteaias pedagoogina ning oli tütre sõnul hästi konservatiivne, aga soe inimene. See, et ema oli usklik, aga isa ateist, andis Marjule mõnusa vastandumise ja valikuvabaduse: "Kodus oldi nii piibli vastu kui ka poolt – sa elad mitmes vaimus ja saad valida, mis on sinu jaoks õige tee."

Kui neiu 15-aastaselt lapseootele jäi, ütles ema Marjule, et kui Jumal annab tibu, annab ta ka tera. "Ning küsis, kuidas te ometi need otsad üles leidsite," muigas naine ema imestust kirjeldades. Nähes imelikku läiget ema silmis, mõistis ta, et uue elu algus võib konservatiivses ja väga põhimõttekindlas inimeses luua muutuse. Sündis Diana.

"Kui teie lapsed jäävad noorelt rasedaks ja teis on jõudu, aidake neid, ärge tõugake neid kunagi ära," paneb Marju inimestele südamele. Tema kodu oli koht, kus teda alati mõisteti, toetati ning talle kõik andeks anti.

Teise lapse Tiina sünnitas Marju, kui ta oli 17-aastane. Praeguseks mitmekordse kõrgharidusega naine jutustas, kuidas ta oma kaht pisikest last vaadates mõistis, et kui ta nüüd edasi ei õpi, siis tuleb tulevikus laps mõne füüsikaülesandega abi paluma ja kas ta vastab siis talle, et ei oska aidata, kuna koolis jäi kõik laste pärast pooleli: "Seda vastust ma ei tahtnud lastele anda ja õppisin."
Ja õpib tänaseni.

Nutta ja rääkida

Vanemate omavahelisest suhtest kõneldes kirjeldas Marju neid kui kaht inimest, kes küll väga üksteist armastasid, aga ei osanud seda teineteisele näidata.

Emal oli depressioon. Lõpuks tema vaim murdus ning ta lahkus omal tahtel siitilmast. Kaks aastat pärast seda suri isa.

"Pean väga inimeste otsustest lugu ja see oli tema otsus. Ma arvan, et ta lihtsalt ei osanud edasi minna," rääkis naine ning ütles, et on olukorraga leppinud: "elus juhtub. Kõige tähtsam on, et sa ütled "jah, nii oligi" ja siis sa saad edasi minna."

Marjuga saatesse tulnud vanem tütar Diana Teniste meenutas, kuidas nad ühel laupäeva hommikul emaga jõid ja nutsid, rääkisid nendest asjadest ja nutsid, rääkisid veel ja nutsid veel. "Kuni lõpuks ei olnud enam nuttu, mida nutta, siis lihtsalt rääkisime ja panime sinna power'it juurde, et tunduks, et tegelikult oli veel raskem. Ja see on meid täna toonud mõnusa huumoriga mõistmisele maailmast."

Diana tõdes, et ta ise ei kujuta ette, et ta ei tahaks enam päeva alustada: "Mul on lootus ja usk, et alati saab olla parem, et kõigest saab välja tulla. Ma ei oska seda täna mõista, aga see ei tähenda, et ma ette heidaksin. Me ei saa kunagi näidata näpuga kellegi peale, kui me pole samas olukorras olnud."

Marju rõhutas, et õpetab oma lastele, et kui midagi juhtub, siis tuleb nutta ja rääkida, sest see on toimiv viis, kuidas raskeid olukordi lahendada: "Räägime kas või kümme nädalat sellest, väsitame vaese aru ära, tal kao huvi ära ja ta hakkab teisi mõtteid mõtlema."

"Elus on kõik asjad täpselt nii head või keerukad, kui heaks või keerukaks me oskame nad ise mõtelda. Me ise anname tähenduse asjadele," jagas Diana emalt saadud elutarkust.

Kodu kui koht, kuhu keegi ei karda tulla

Esimeste tütarde isa kirjeldas Marju kui kooli kõige ilusamat poissi, kes kõigile meeldis, aga kellele tema läks ise ütlema, et hakkame käima. Koos oldi 13 aastat. Tänaseks on Marjul neli last, veel üks tütar ja poeg. Laste isadega on suhted väga head – Marju ei mõista, kuidas teisiti üldse saaks.

"Ma ei saa aru, kuidas sa ei räägi kellegagi, kellega sa jagasid oma elu ning kes on su laste isa. Ju mul on nende inimestega ka vedanud, kes mu ümber on," ütles Marju ja Diana jutustas, kuidas tema "kolm isa" viimati ta sünnipäeval käisid.

"Me olemegi nagu kamp sõpru ja minu praegune kasuisa ehk siis kasuisa number kaks on ju minuvanune," naeris Diana ja lisas:" meil on väga lõbus!"

Marju rõhutas, et kodu peab olema koht, kuhu keegi ei karda mitte kunagi tulla: "Sinna ei tohi karta tulla mees, sinna ei tohi karta tulla laps. Ükskõik, mis nad on teinud elus, ükskõik, kui palju see sind vihastab, peab kodu olema see, kuhu nad tohivad alati tulla."

Marju jätkas naerdes: "Sellepärast vist kõik eksid käivad siiamaani."

"Meie enda eksidki igatsevad ema," muigas tütar juurde.

Diana rääkis, et hindab väga ema õpetust mitte võtma kannataja rolli, mitte mängima ohvrit – see on andnud talle elus palju julgust ja enesekindlust ning mõistmise, et asjade keerukus muudab elu hoopis lihtsamaks.

"Kui elus on kogu aeg kerge, pole olnud ühtki keerulist situatsiooni, siis kuidas sa tead, kui tugev sa oled. Nii on palju ebakindlam võtta välja uusi väljakutseid. Mida rohkem on sul raskeid hetki, kust sa oled suutnud välja tulla, seda lihtsam ja rõõmsam on sul elada, sest kui hea on see, kui rasked hetked on seljatatud. Kõik minu raskused on minu jõud ja ma ei võtaks kunagi neid oma elust ära, sest see on see, miks ma olen täna see, kes ma olen."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan