Peagi algav kooliaasta on taas tõstatanud teema, kuidas paremini õppida. Hariduspsühholoog Grete Arro sõnas "Vikerhommikus", et peamiselt võiks keskenduda kolmele aspektile: nii-öelda keerukate asjade mõistmisele ning kuidas asju meelde jätte ja lugeda.

Iseseisva pusimise olulisus

Arro õpetas, et uut tüüpi ülesannet lahendades tuleks see nii-öelda enda omaks mõelda. "Selliste asjade puhul on kodus kõige mõistlikum, kui õpilane mängib sellist mängu, et nii kaua kui ma suudan, proovin ise pusida. Ma tean, et ma saan alati juhendit vaadata, aga ma ei vaata seda, vaid ma proovin ise. Ja ma proovin jõuda vähemalt nii kaugele, kui ma saan. Võib-olla tekib oletus, kuidas seda lahendada, võib-olla tekib valelahendus, võib-olla tekib vähemalt mingi väga hea küsimus, ja alles siis vaatan, kuidas see käib."

Ta selgitas, et niimoodi ülesandeid lahendades õpib aju lahendajaks. "Aju õpib targaks ainult läbi lahendamise, mitte läbi kopeerimise. Kui ta vaatab, kuidas see käib, ja siis lahendab juhendi järgi, on selle hetke õppimine maha visatud. Sel hetkel ei õpi ta mitte midagi," sõnas Arro ning lisas, et oluline on, et õpilane ülesande kallal pusiks.

"Isegi kui ma ei pusi seda (ülesannet - toim.) ise ära, mis on ka väga okei, siis ma olen proovinud seda ise lahendada. Kui ma siis vaatan lahendust, jääb see lahendus mulle tõenäolisemalt palju paremini meelde kui siis, kui ma näen, et ah ma ei oska, ma lähen vaatan, kuidas käib ja lahendan ära. Paberil näeb see õpetaja jaoks pärast samamoodi välja, aga õppimisele on kasulik see, kui pusimine toimub," selgitas ta.

Pikaajaline mälu

Selleks, et teadmised pikaks ajaks meelde jääksid, tuleks teadmised pikaajalisse mällu salvestada. "Meenutada ei ole mõtet nii, et ma loen kõigepealt mingid sõnad, teksti või luuletuse läbi, siis panen silmad või materjali kinni ja hakkan seda peast kordama. Kasulik on seda teha niimoodi et mul on selle vaatamise ja meenutamise vahel pikem vahe ehk ma üritan seda oma pikaajalisest mälust välja kangutada," õpetas Arro.

"Tegelikult ei pea need meenutamise episoodid üldse pikad olema, aga need peavad toimima pikaajalisest mälus. Õpilastel on tung asju kõigepealt vaadata ja siis hakata mälust meenutama. Sellisel õppimisel ei ole tegelikult mõtet," sõnas hariduspsühholoog ning rõhutas, et ainult tuim läbikirjutamine ei aita uusi sõnu pikaajaliselt meelde jätta.

"Läbikirjutamisel ei mõtle me materjali sisule. Kui uued sõnad on ikkagi väga uued, on kasulik neid kodeerida – mõelda, mis nipiga need mulle meelde jäävad: kas see sõna meenutab mõnda teist sõna või on selle sees naljakas sõnaosa. Kui sõnad on ikka täiesti uued, on tark nende üle mõelda. Esimene faas ei peaks kindlasti tuim läbikirjutamine olema, vaid justnimelt nende sõnade üle mõtlemine ja mingite sarnasuste leidmine olemasolevate teadmiste hulgast. Kui ma mõtlen uuest sõnast vanade teadmiste kontekstis, siis need justkui seotakse mälus kokku ja vanad teadmised aitavad mul tulevikus uut sõna meenutada," kirjeldas Arro.

Rahulik keskkond

Kuigi leidub õpilasi, kellele meeldib õppimise ajal muusikat kuulata või midagi muud taustaks panna, võiks õppimist siiski vaikus saata. "Meie aju on ehitatud nii, et muud stiimulid, on need helilised või miski vilgub-välgub ekraanil taustal, peavadki meie tähelepanu tõmbama. Mida väiksem on laps, seda raskem on väliseid stiimuleid ümber lülitada," rääkis ta.

"Ka täiskasvanutel on väga raske neid tajuvälja sisenevaid stiimuleid maha suruda. Meie evolutsiooniliselt vana aju teab, et see võib oht olla ja meie tähelepanu peabki ootamatule helile või välgatusele minema," selgitas ta ning lisas, et mida väiksem on laps, seda raskem on tal tähelepanu hoida ja juhtida, sest tema töömällu tulevad kogu aeg sisse need stiimulid, mis selle ülesandega, mida ta õpib või lahendab, ei ole seotud.

"Uuringud näitavad, et isegi klassiruumid, mille seinad on tühjemad, on lastele kasulikumad. Ehk klassiruumid, mis on tohutult ära dekoreeritud, on kahjulikumad, sest lapse tähelepanu läheb nii kergesti nendele asjadele. Sama on ka kodus. Mõnes mõttes selline kloosterlik ruum toetab kindlasti paremini. Eriti kui ülesanne on lapsele raske ja ta vajab kogu oma töömälu mahtu, siis võtta osa töömälust ära selle välise stiimuli töötlemiseks on väga halb mõte. Ma soovitan pigem vaikusega harjuda, seda vaikust otsida ja lastele vaikust pakkuda," soovitas ta.

Vanemate roll

Arro sõnul ei peaks lapsevanemad lastele oma negatiivseid õpikogemusi edasi andma. "Me võiksime endas maha pidurda selle soovi märku anda, et ained on rasked või hirmutavad. Pigem võiksime anda märku, et füüsika on äge, sest füüsika on äge, ja matemaatika on äge, sest matemaatika on imeline," jagas ta.

"Vale vastus oleks süvendada hirmu mingite ainete suhtes või öelda, et mulle oli see asi nii raske. Isegi kui see nii oli, siis täna me võiksime lapsele sisendada seda tunnet, et tema ajus ei ole ühtegi põhjust, miks see laps ei saa hakata seda ainet armastama. Meie suurim mure ongi võib-olla, et lapsed ei armasta õppimist. Iga kool saab õpetada nii, et lapsed armastaksid õppimist, nii nagu me näeme, et paljud täiskasvanud armastavad õppimist."

Ta leiab, et vanemad võiksid hoopis rasketest ülesannetest vaimustuda, sest just need ongi huvitavad. "Lihtsalt ülesanded on ju igavad ja need ei arenda meid. Kui ülesanne on lihtsasti tehtav, on see õpihetk maha visatud, sest laps vajab raskemat ülesannet. Kui me suudaks endast üles leida selle silmasära, et oo, see on raske, see on väga äge, sest siin on vaja pusida ja meil on päriselt seda aju vaja, oleks eriti hea," sõnas Arro.

Võistluslik ja võrdlev haridussüsteem

"Õppimine peab olema kognitiivne pingutus, aga kui see on seotud mingite teguritega, mis lapse psühholoogilist, emotsionaalset või sotsiaalset heaolu halvendavad, hakkab laps samamoodi arvama, et see kognitiivne pingutus on halb ja kuidagi kahjulik," rõhutas hariduspsühholoog ning tõi välja tagantkiirustamine negatiivse mõju.

"Näiteks tehakse aja peale ja ma sain teada, et mina olen nagu see rumal, kes ei jõudnud oma lahendust välja mõelda. Võistluslikkus või võrdlemine tekitab tunde, et ma ju tahan jääda sinna heade gruppi. Ja kui ma ei jää, siis ma tunnen ennast väga halvasti," tõi ta näite. "Kui me saame oma koolisüsteemi selliseks, kus ei ole kogu aeg padukiire, sest mina tõesti ei tea, miks nii kiire peab olema, teeksime sellega palju head."

"Kogu meie riigi tulevikku halvendab see, kui meil on võistluslik ja võrdlev haridussüsteem," rõhutas Arro. "Sellega viskame kaika kodarasse kõigele, mida me siin riigis teeme. See kindlasti halvendab seda, et lapsed hakkavad armastama seda sügavat ja keerukat infotöötlust oma peas. Armastus õppimise ja targemaks saamise vastu sellega pigem kukub. Mida rohkem me toetame seda, et õppimine on alati pingutav ja vaba ärevusest, häbistamisest, pingest, piinlikkustundest, hirmust ja hirmutamisest, seda paremad tulemused tulevad. Ja siis me näeme, et lapsed armastavad pingutamist, me ju teame, et nad armastavad. Oma armastatud valdkonnas nad ju pingutavad nii et vähe pole," rääkis ta.

Hariduspsühholoogi sõnul tegeletakse pidevalt õppekava arendamisega, sest tänane õppekava on üles ehitatud distsipliini-, mitte ajupõhiselt. "Aga õpib ikkagi aju," rõhutas ta. "Ma loodan väga, et need arengud lähevad sinna, kus me hakkame päriselt küsima, kuidas ja kui palju aega on vaja protsentarvutuse jaoks, kui palju on selle või tolle teema jaoks aega vaja. Kui need vastused saavad õigemaks, võiks see pinge väiksemaks minna," usub ta.

Arro hinnangul jätab teemadest läbikiirustamine teadmisesse suured lüngad. "Meil on väga palju aega, et teha valesid asju. Väga palju aega, et teha asju, mis tegelikult ei ole õppimise mõttes nii kasulikud, aga me teeme seda tohutu kiirusega. Meil on palju aega, et õppida sellistel meetoditel, mis ei aita," nentis ta ning tõi välja monotoonse lahenduskäiguga ülesannete lahendamise.

"Selline monotoonse lahenduskäiguga asjade lahendamine ei kinnista mitte midagi, sest iga ülesanne, kus ta ei pea enam mõtlema, ei kinnista midagi. See sama ülesanne peaks ilmuma natukene teises kontekstis, teise nurga alt, teise nüansiga, et see tõmbaks jälle natukene pidurit. Hea ülesanne on see, millele ei saa ruttu vastata," märkis ta.

Samuti mängib teadmise omandamisel olulist rolli dialoogi pidamine. "Keerukaid asju saab õppida ainult läbi dialoogi, vestluse, debati ja selle ümber rääkimise, eriti matemaatikas peaks väga palju rääkima. Meil on jätkuvalt aineid, kus dialoogi ei ole nii palju kui seda võiks olla, see võiks domineerida," arutles Arro.