"Impro on igaühele, ükskõik kes tänavalt võib tulla tundi ja hakata improt harjutama, et jõuda välja sinna, kuhu just tema tahab," ütles improkooli juht Rahel Otsa.

Improteater tähendab seda, et impronäitlejad lähevad lavale, teadmata, mis seal saama hakkab. "Tihti küsivad nad publikult inspiratsiooniks mõne sõna või lause, mille pealt hakatakse improviseerima. See, mis lavale jõuab võib olla tõsisem tükk või naljakam või segu sketšidest või täispikk etendus aga kõik on kohapeal improviseeritud ja seda me kõike improkoolis ka õpime. Näiteks esinemisärevust saab improt harjutades mitmete meetoditega lahendada," selgitas Otsa.

Sageli tekib Otsa arvates inimesel, kes peab avalikult esinema, koosolekul või publiku ees, tunne, et see olen nagu mina versus kuulajad või mina kuulajate vastu. "Improtundides harjutamegi koostööd, et me kõik oleme olulised osad ühes loos, keegi ei ole kellegi vastu. See on koostööolukord, mitte võistlusolukord. Iga inimene pakub laval oma osa selle loo juurde. Me harjutame laval oma mõtteid julgelt välja ütlema ja ka paremini teisi kuulama."

Otsa sõnul on üks tuntumaid fraase, mida inimesed improteatrist teada võivad, kontseptsioon "Yes, and...", mis tähendab eesti keeles "Jah, ja...", mis improteatris tähendab seda, et kui keegi on oma mõtte välja öelnud, siis kõik peavad arvestama, et see mõte ongi nüüd osa sellest loost ja seda vaidlustada enam ei saa."

Enda kogemuse põhjal ütles Otsa, kes on juba 15 aastat improteatriga tegelenud, et see on teda inimesena väga palju muutnud. "Oluline on just see, kuidas improfilosoofia sinuga tavaellu kaasa tuleb. See jaatamise osa on kohe kindlasti üks osa sellest filosoofiast. Me ütleme tihtipeale "ei", sest see võimaldab jääda meil oma mugavustsooni, olla iseendaga rahul ja minna eluga edasi nii nagu meie maailma näeme, mitte proovida teada ja aru saada, mismoodi teine inimene maailma näeb. Jaatamine avardab oma igapäevaelu perspektiivi."

Improkoolis harjutatakse ka vigade tegemist. "Meil on lausa sellised mängud, mis panevadki meid natuke rohkem eksima, ja selle kaudu me õpime iseendaga vähem pahandama, kui midagi valesti läheb, vähem endale hinnanguid andma ja seeläbi vähem hinnanguid andma ka teistele. Me muutume rõõmsamaks ja koostööaltimaks," sõnas Otsa.

"Me tegeleme koolis ka sellise asjaga nagu spontaansus ehk nagu mina olen seda tõlkinud, kuidas öelda "jah" omaenda esimesele mõttele. Kui me ütleme teistele inimestele palju "ei", siis iseendale ütleme me seda kõige rohkem," lisas Otsa.

Tema sõnul on vaja teiste inimestega koostööd teha, aga eelkõige ikkagi iseendaga. "Improkoolis harjutame ka seda, kuidas iseendaga koostööd teha."

Kõik improkooli mängud on üles ehitatud nii, et oleks tore ja saaks nalja. "See on mõnus naeruteraapia tegelikult, saad mõnusa kahetunnise stressimaandamise sessiooni, " lisas Otsa.

"Impro on iseenda mugavustsoonist väikeste sammudega väljaastumine. Kui sa mängid erinevaid lugusid ja erinevaid karaktereid, kuhu sa ise kunagi ei satuks ega ise kunagi olla ei saaks, siis see jällegi avardab väga maailmapilti, milline see maailm meie ümber kõik olla võib."