Ilmar Raag: filmivõtetel ja sõjaväeoperatsioonidel on nii mõndagi ühist
Režissöör ja kaitseväelane Ilmar Raag rääkis saates "Mehed, hakkame elama!", kuidas igas filmitegemise etapis kaob 20 protsenti filmi headusest ära. Raag kirjeldas, kui sarnased on filmivõtted ja sõjaväeoperatsioonid ning tõi välja, et tema hoiab oma vaimset tervist aeg-ajalt halbu Hollywoodi filme vaadates ning arvutimänge mängides.
"Vastus küsimusele "kuidas sul läheb" sõltub sellest, kas ma soovin, et küsija esitaks jätkuküsimusi. Mõnda inimest ma võib olla ei usalda, kes viisakuse pärast on küsinud. Väga palju on välja ütlemata asju, mida ma ainult ise tean, aga need on kuidagi sobimatud mõtted nii maailma kui lähedaste jaoks, siis ilmselt hauda nad minuga lähevad, aga ma kahtlustan ja loodan, et selliseid mõtteid on kõigil," ütles filmirežissöör ja kaitseväelane Ilmar Raag.
Filmide tegemise julgusest rääkides märkis Raag, et siin on tarvis eristada kahte asja. "Üks on julgus, mida on vaja filmide tegema hakkamiseks ja teine on see, mis juhtub võtteplatsil."
Filmi tegemine on Raagi sõnul puhtalt enese müümise kunst ja mingil määral on selles alati õhku, sest enne võtteid sa kunagi ei tea, kas kõik tuleb niimoodi välja.
Üks Prantsusmaa sõber ütles talle kunagi, et iga filmitegemise etapiga kukub 20 protsenti filmi headusest ära.
"Kõigepealt on sul filmi idee ja sa räägid sellest saunas sõbrale. Idee on nii hea, et sellega võidame kindlasti Oscari ja lähme ajalukku. Siis kirjutad stsenaariumi ja kuhugi kadus see 20 protsenti ära, tundub, et Oscarit enam hästi ei saa, aga mõnele festivalile ehk ikka saab. Siis teed filmivõtted ära ja no ei suutnud näitlejaid juhendada nii nagu vaja ja 20 protsenti on jälle läinud. Nüüd ei ole enam midagi teha, nii palju raha on kulutatud, et monteerime selle valmis. Aga ükskõik kuidas sa montaažis nikerdad, vaikselt iseendale sa ütled: "see ei ole enam see." Nüüd on juba 60 protsenti läinud," kirjeldas Raag filmiloojate karmat.
"Siis sa mõtled, et äkki olen ise loll, sest selleks hetkeks on kõik režissöörid aru saanud, et nad on tunnelnägemises, nad ei kuule, ei taha kuulda, mida teised kõrval räägivad ja siis mõtled, et äkki teised mu kõrval ei näe neid vigu, mida ma ise olen juba näinud," kirjeldas Raag. "Siis lähed esikale, vaatad selle koos inimestega ära ja pärast filmi saad õlale patsutustest aru, et veel 20 protsenti on läinud. Järelikult on film väärt ainult seda 20 järelejäänud protsenti sellest esialgsest sajast."
Raagi sõnul peab kogu võttemeeskonnal olema usk sellese ühisesse geniaalsesse unikaalsesse filmi, mida võtteplatsil koos tehakse. "Režissöör peab kogu aeg jätma mulje, et ta teab, mida tuleb teha ja ta peab suutma kõikidesse teistesse kogu aeg entusiasmi süstida, samal ajal me teame, et tegelikult see pole võimalik," ütles Raag.
"Minu kohta on öeldud, et võtteplatsil muutun ma tunduvalt konkreetsemaks ja hakkan käsutama, mida ma muidu tavaelus ei tee," lisas ta.
Filmivõtetel ja sõjaväeoperatsioonides on Raagi arvates nii mõndagi sarnast.
"Kõigepealt planeerimine. Kui ohvitser mingis lahingusituatsioonis hakkaks mõtlema või väljendaks end ebamääraselt, siis võivad mehed lihtsalt surma saada. Lahingutes öeldakse, et ka halb otsus on parem, kui otsuse mittetegemine."
"Filmitööstuses, aga ka kaitseväes vaadatakse juba ette, kas inimene on üldse võimeline sõduriks hakkama. Kõikidest meestest ei saa kaitseväelasi," ütles Raag, kes on ise kolm korda missioonil olnud.
Ka kaitseväes ei soovita äärmusi. "Sinna ei soovita mehi, kes on üdini agressiivsed ja tahaksid kohe igale poole tulistada, päästikule vajutada ja kellel pole aukartust elu ees ega ka mehi, kes kardavad. On olnud mehi, kes on öelnud, et ma enam ei julge ja ei taha järgmisele missioonile minna."
Hirm on paraku meile endile ka vajalik. "Hirm annab aukartuse selle asja ees, mida sa teed, see on see, mis sind tegelikult elus hoiab."
Missioonid on ühed kõige zen-imad perioodid Raagi elus olnud. "Sellepärast, et see tsükkel on väga hästi paika pandud. Enamasti jäävad kahe missiooni vahele puhkepausid. Seetõttu tegelevad paljud spordiga ja kui nad missioonilt tagasi tulevad, on nad oma elu parimas vormis. Väljaõppe jooksul treenitakse ka stressitaluvust. Kõige enam stressi tekitab teadmatus, kas ma pean sellele pingele vastu. Missiooni ajal oled suuresti selle varasema stressitreeningu juba läbi teinud ja edasi tekib puhas rutiin," selgitas Raag.
Raagi sõnul oli tema elu üks stressirohkemaid aegu ETV juhiks olemise aeg. "Ometi hakkasin ma kaks-kolm aastat pärast ETV-st äratulekut nende kriiside lahendamise järele igatsema ja see oli väga kummaline."
Paar aastat tagasi oleks Raag kõhklematult vastanud, et oma vaimse ja füüsilise tervise hoidmiseks läheks ta kohe matkale, sest metsas matkamine tundub kõige rahulikum asi üldse, kus kolmandal päeval saad aru, et polegi tähtis, kuhu sa lähed, vaid et sa lihtsalt lähed.
"Aga väga imelik on see, et ehkki see mulle tohutult meeldib, pole ma viimasel viiel-kuuel aastal matkanud ja ma ei saa aru, miks ma siis ei tee seda, mis mulle kõige rohkem meeldib. Kui mulle selle eest makstaks, siis ma kogu aeg ainult matkaksin. Aga mis siit siis järgi jääb?" arutles Raag.
"Imelik on ka see, et mõnikord enese kõigest väljalülitamiseviisiks on teha seda, mis popkultuuri mõistes on suhteliselt rumal, ma vaatan kõige rumalamaid Hollywoodi filme või teinekord mängin isegi mõnda arvutimängu. Ma tean, et see ei ole mitte mingil moel kaugeleulatuvalt kasulik, aga kui ma olen ära vaadanud hunniku halbu filme, olen ma pärast väsinud, aga ma olen kuidagi teises maailmas niimoodi ära käinud, et tasakaal on tagasi tulnud."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Mehed, hakkame elama!", intervjueeris Kaidor Kahar