"Läbi aastate räägime kogu aeg, et meil on kassipoja hooaeg. Ongi nii, et juba alates juunist kuni oktoobri lõpuni mitmekordistub loomade, just kasside arv, kes jõuavad varjupaiga hoole alla. Kahju öelda, aga muutused, et see arv väheneks, on väga visad tulema," ütles Varjupaikade MTÜ juht Anneli Matsi.

"Keila linnas on aastaid kasside arv olnud kontrolli all tänu sellele, et oleme kevaditi teinud steriliseerimise kampaaniaid, kuhu on kaasatud ka Lääne-Harju vald," ütles Keila loomakliiniku loomaarst Jaak Jõks. "Aga probleem on kindlasti väga suur ja just kasside puhul."

Matsi sõnul on varjupaik alati tagajärg, mitte põhjus. "Asi algab inimesest, kes selle looma võtab. Aga kui me räägime hüljatud või hulkuma sattunud loomast, siis loomakaitseseadusest tulenevalt on hulkuvate loomade püüdmise ja pidamise kohustus kohalikul omavalitsusel."

Jõksi arvates on kiip väga oluline, sest seal peal on omaniku informatsioon.

"Kassidel on väga vähe kiipe ja juhtub ka, et kass pole registreeritud. Kiibi olemasolul leiame omaniku 15 minutiga, omavalitsus peab asjaga hakkama tegelema siis, kui me omanikku ei leia. Kui see koerake või ka suur koer istub mul kliinikus, siis nüüd on küsimus, kuna mina ei tohi loomi otse varjupaika saata ja looma leidja ka ei saa looma varjupaika viia, siis peab ikkagi keskkonnaametniku üles otsima ja kinnituse saama. Küsimus on, mis juhtub nädalavahetusel, kui pole tööaeg, telefonid kipuvad siis mitte vastama," selgitas Jõks.

Tema sõnul tekib siin alati ka väikeseid tõrkeid. "Võib olla on vaja sekkuda üldse loomakaitseorganisatsioonil. Kui loom on vigastatud, siis tekitab ta leidjas väikese šoki ja võimendub veelgi rohkem teadmine, mida nüüd teha. Kindlasti helistab ta lähimasse loomakliinikusse, arstid on abivalmis ja annavad ka esimese abi. Aga siis tekib ka juriidiline küsimus, mida loomaarst selle loomaga edasi teeb," arutles Jõks.

Kui loom on Jõksi sõnul kriitilises seisus või kui arst peab näiteks eutanaasia otsuse tegema. "Kindlasti on kõik loomaarstid panustanud ja ei ole raha küsinud, aga kui on järelravi vajadus, kas leidja on ta nõus enda juurde võtma? Mina panen kell kuus kliiniku uksed kinni, ma ei saa ühtegi looma sinna sisse jätta."

Hiljuti leidis Valga vallavalitsus, et mõistlik on viia Valgamaal kaotsi või hulkuma läinud loomad Tartusse.

"Minu arvates see mõistlik ei ole. 60-70 kilomeetrine raadius oleks maksimum ja igas maakonnas peaks olema oma loomade varjupaik, sest tegemist on kohalike inimeste ja kohalike loomadega. Kui loom viia väga kaugele ära, siis ta muutub täiesti anonüümseks ja see on minu meelest ohtlik. Ka kiibistamata loomal on kuskil kodu ja pere. Ikkagi esineb ka loomade hülgamisi ja kui loom muutub anonüümseks, siis on teda ka palju lihtsam hüljata," leidis Matsi.

Kõige suurem mure on selles, et inimesed ei tea, mida teha leitud loomaga.

"Esimese asjana peaks helistama kohalikku varjupaika. Kui seda pole, siis kohalikku omavalitsusse ja kui seda võimalust ka pole, näiteks pärast tööpäeva või nädalavahetusel, siis on meil olemas telefon 1247, nemad saavad meile info edastada ja need kõned tulevad Varjupaikade MTÜ-le. Kui inimene helistab Varjupaikade MTÜ-le pärast tööpäeva, siis tuleks kindlasti jätta teade ja me helistame tagasi," ütles Matsi.