"Mahapanemist ootavad praegu näiteks nartsissisibulad, mis juurduvad juba paari nädalaga," ütles hobiaednik Timo Panin. "Kui on suur sibul, siis ma soovitan nartsissisibula panna kahekümne sentimeetrise mullakihi alla. Üksteisest pigem mitte liiga kaugele istutada, sest siis nad ei jää ilusad vaadata. Kui muld on niiske, siis kastekannuga sibulale lisaniiskust anda pole vaja."

Tulbisibulaid võib nii kaua mulda panna, kui labidas maa sisse läheb. "Mina olen pannud novembri alguses, ühel aastal panin lausa jaanuaris, kui oli hästi soe talv. Mõtlesin küll, et mis sealt tuleb, aga väga ilusti õitsesid. Tulbiga võib julgelt oktoobri alguseni oodata. Tulbiga pole mõtet kiirustada, ta ei juurdu. Võib olla vesirott viib minema ja liigniiskus võib ka liiga teha," loetles Panin tulbisibula ohte.

Panini sõnul võib krookused, kõige esimesed õitsejad, kobarasse istuda. "Hüatsindi istutamisega võib ka oodata, tema tahab külma mulda," lisas Panin.

"Igal sibullillel on omad nõudmised, me peame teinekord seda kasvu aitama. Nartsiss ei talu näiteks liivast maad, tahab viljakat niisket mulda, tulp või olla liivasel-savisel maal, aga tema ei taha jälle liigniiskust. Hüatsinti ei tohi jälle väga sügavale istutada," õpetas Panin.

Oma kogemuse põhjal Panin sügisel mingit väetist ei pane, sest toitainevaru on sibulatel kõik olemas. "Kui sibullilled kevadel õitsevad, peame juba mõtlema järgmise aasta peale. Tulpe väetan mina enne õitsemise algust, sest siis jõuab väetis juureni. Kui lehed on rohelised, siis ta kogub seda jõudu."