Doktor Eero Merilinnu ja tema abikaasa peres on kolm last. "Jürgen, Anna-Liisa ja Andreas. Jürgen on ka valinud perearsti elukutse. Andreas sai 14 ja tema unistab tennisisti karjäärist," ütles arst Eero Merilind.

Anna-Liisa Merilind töötab välisministeeriumis diplomaadina. "Olen alustamas nüüd oma esimest välislähetust Washingtonis. Diplomaadi töö sisuks on enamasti poliitika kujundamine."

Anna-Liisal on oma vanema vennaga kolm ja pool aastat ning noorema vennaga 12 aastat vahet.

"Mina elasin lapsepõlves Kadriorus ja meil oli siin väga tore punt. Mul oli ema, isa ja õde. Hiljem kolisime elama Lasnamäele. Kadriorus elasime puitmajas, ühiskorteris ühisköögi ja ühis-WC-ga, ilma sooja veeta ahjuküttega korteris. Lasnamäel oli soe vesi, kanalisatsioon ja vann," meenutas Eero oma lapsepõlvekodu.

Eero isa töötas päästesüsteemis, aga suri varakult, 50. aastates. "Ema töötas pikalt merelaevanduses, tema töö juurde me kunagi ei pääsenud, emal on ingerisoome taust ja tema ema suri ka väga varakult, " lisas Eero.

Anna-Liisa on sel suvel ette võtnud projekti ja hakanud vanaema lugusid kirja panema. "Vanaema jutu järgi tulid nad Siberist tagasi Eestisse, aga ta oli ju pärit Soomest. Läbi õnne või juhuse sattusid nad siis Eesti alale ja tema kogemus on see, et vene inimesega ei saa läbi rääkida, ei saa mõistlikult rääkida. Nüüd tänapäeval ma mõtlen, et kuidas see mind diplomaadina mõjutab, kes ma nüüd tegelen eesti julgeolekupoliitikaga ja eriti need teemad, mis on Ukraina sõja kontekstis, kus me ju näeme kõiki neid samu mustreid kordumas," mõtiskles Anna-Liisa.

Lugude korjamiseks on Anna-Liisal enda sõnul kaks suuremat põhjust. "Ma kolin nüüd üsna varsti ära ja kasutada seda aega ära, mis meil praegu on. Teine asi on see, et diplomaadid ongi ju jutuvestjad, et tuleb kuulata ja endale kõik meelde jätta. Alati tasub ju oma töös tuua ka isiklikke näiteid, just seda konteksti lisada. Olengi praegu sel teekonnal, et seda suurt pilti kokku panna."

Eero meenutas oma lapsepõlve. "Mäletan, et kui meie väikesed olime, käisime Sankt-Peterburgist natuke edasi Karjalasse, minu jaoks olid need toredad mälupildid, kui me ema ja tädiga siit sõitma hakkasime. Minu tädi oskas soome keelt täiesti vabalt ja ema ka. Mina sain vene keele hästi kiiresti selgeks, oskan vene keelt praktiliselt aktsendivabalt rääkida."

Eero võtmesõnaks laste kasvatamisel on usaldus. "Sa usaldad enda last ja lased tal enda tegemisi teha. Kui nad tahavad meie abi, siis me pakume seda."

Eero toob oma elufilosoofia illustreerimiseks lainelaua-kujundi, millega nad on ka ise Havail sõitmas käinud. "Vanemate mõte ongi selles, et kui nad panevad lapse lainelaua peale ja kui tuleb see õige laine, siis nad lükkavad ja aitavad ja laps püüab siis ise püsti tõusta. Ja kui ta kukub, tuleb ta sinu juurde tagasi ja sa loomulikult aitad teda uuesti. Sa ei tee kõike nende eest ära."

Anna-Liisa lõpetas Tallinnas gümnaasiumi ja läks kohe Hollandisse õppima. "Ütlesin perele, et ma valisin ülikooli välja, sain sisse ja ma nüüd lähen," meenutas ta, kuidas terve pere aitas matkaautoga tema vajalikud asjad Eestist Haagi toimetada.

On suur usaldus lasta 19-aastasel lapsel kolida täiesti võõrasse riiki, leidis Anna-Liisa. "Mu pere alati toetas mu valikuid. Võin käsi südamel öelda, et usaldust ma kuritarvitanud kunagi pole, sest see lihtsalt pole seda väärt."

Mingil hetkel tulevad sinu juurde inimesed, kes määravad su elusaatuse ning ka Eero sattus arstiks õppima tänu juhusele. "Meie Lasnamäe naaber oli Peeter Loite, kes oli omal ajal onkoloogiahaigla peaarst, kelle lastega me koos mängisime. Ühel päeval tuli Peeter minu juurde ja uuris, mida ma õppima tahaksin minna ning soovitas arstiks õppida," meenutas Eero, kes ise algul soovis psühholoogiat õppima asuda.

Eero kohtus oma tulevase abikaasa Kristeliga ülikoolis, kes õppis samuti arstiks. Koos mindi reisile Poola ning tänu reisil toimunud vintsutustele sai Eerole juba reisi keskel selgeks, et Kristel on tema jaoks see õige naine. Abielluti ning ülikooli ajal sündis ka nende esimene poeg.

"Tähistasime just 31. pulma-aastapäeva," lisas Eero.

Anna-Liisa meenutas 2005. aastat, mil pere kolis Inglismaale. "Kuidas ma Inglismaal kooli läksin ilma inglise keelt oskamata. Alguses käis minuga koolis kaasas minu vanaisa, ema isa, kes aitas tõlkida, aga areng oli tohutu kiire, sest järgmisel kooliastmel oli minu kirjutatud jutt klassi parim, kuigi kõik teised klassikaaslased olid inglased."

Idee Inglismaale kolida tekkis sellest, et piirid läksid lahti ja oli võimalik end mujal proovile panna. "Inglise värbamisfirma kutsus meid sinna perearstiks, rahaliselt oli see 10-20-kordne palgavahe," lisas Eero.

Inglismaal elati poolteist aastat, kuigi leping oli kaheks aastaks. "Arstina oli seal väga põnev, aga laste harduse ja pere arengu peale mõeldes me seal pikemalt olla ei tahtnud. Selle tunde ma sain sealt kätte, mis tähendab klassiühiskond. Isegi kui sa töötad arstina, aga oled ikkagi Ida-Euroopast, siis sa oled klass allpool," nentis Eero.

"Tihtilugu ma annan endale aru, kui suur privileeg on olnud kasvada sellises kodus, kus siiamaani on kõik hästi, oma eakaaslaste hulgas ringi vaadates pole palju neid peresid, kus vanemad on koos olnud kogu aja," rõõmustas Anna-Liisa.

Anna-Lisa sõnul on kõige raskematel hetkedel just isa olnud tema majakas. "Isa on nagu hunt Kriimsilm, kellel on palju kogemusi erinevatest valdkondadest, tema käest saab igal teemal nõu. Ka eraelulistel suhtetemaatika teemadel. Meie peres on niimoodi olnud, et ma olen ikkagi oma kõige suuremad nutmised just isale ära nutnud," ütles Anna-Liisa.

"See on huvitav, et kui inimene on oma teed valimas, siis millised on need hetked, kuidas see elutee kujuneb. Me Anna-Liisaga teinekord mõtleme, et kuidas ta just diplomaatiat õppima läks, aga mingil hetkel inimene mõtleb ja jumal juhatab ja see on toe lugu, kuidas Anna-Liisa kandideeris ühele ameerika programmile," meenutas Eero.

Eestist võeti sinna programmi ainult üks inimene. "Liisa täitis taotluse ära ja tuleb ühel päeval minu juurde ja on natuke kurb, et ta sellese programmi ei saanud. Ma soovitasin tal siis uurida, miks ta ei saanud, Liisa võttis julguse kokku ja kirjutas Ameerika suursaatkonnale, et mis siis puudu jäi ja tuli välja, et sellesse programmi oli kandideerinud kaks Anna-Liisat ja nad olid need inimesed segamini ajanud. Nad vabandasid ja ütlesid, et tema oli see Anna-Liisa, kes võitis. Mõtlengi, et see on nagu jumala näpp, et kõik, mis siis edasi juhtus, oli sellega seotud," mõtiskles Eero.

"Järjepidevusega jõuab väga kaugele," lisas Anna-Liisa.

"Tuleb kasvatada iseseisvad lapsed, kes saavad oma elu raskustega toime tulla. Kui on vaja, tulge, aitan, aga mitte lõpmatuseni," lisas Eero.

"Meie pere siselause, mida isa on öelnud, on, et ei saa laisk olla," ütles Anna-Liisa. "Mõnes mõttes täiesti banaalne lause, aga see tiksub mul kogu aeg kuklas. Alati on kaks varianti, kas praegu kergem ja pärast raskem või praegu raskem ja pärast kergem. Mina olen teinud seda varianti, et praegu raskem ja pärast kergem."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.