Lapsepõlv

Krista Kaer usub, et tema esimene mäletus on pärit Põima koolimaja juurest, kus ta ka elas ja üles kasvas, kuna tema ema oli koolijuht, koolijuhataja korter asus aga kooli juures. "See kooliõu oli hästi maaliline, seal oli tiik, kõrged paplid, ümberkaudu seene- ja marjametsad. Kooli ei olnud kaugel käia, tuli minna ainult läbi koridori."

Ennast nimetab Kaer aga laisaks inimeseks. "Ma ei näinud väga palju vaeva koolis õppimisega. Kui õnnestus läbi saada võimalikult vähese õppimisega, siis seda ma tegin."

Perekeskis on Kaera sõnu neil loetud kogu aeg, usinalt luges ka tema. Umbes tol ajal, mil Kaer oli esimeses-teises klassis, hakkas ilmuma sari "Seiklusjutte maalt ja merelt". N-ö "salajasi raamatuid" Kaera sõnul neil eriti ei olnud. "Meil olid küll mõned eestiaegsed raamatud, ka eestiaegne entsüklopeedia, mida ma põhjalikult vaatasin ja uurisin, sest seal olid värvitahvlid ja joonistused, mis olid erakordselt huvitavad. Aga väga palju neid raamatuid ei olnud ja keegi ei keelanud mul neid lugeda," rääkis Kaer, kuid nentis, et "Jane Eyre'i" peitis ema ta eest siiski ära.

Lõpuks jõudis peidetud raamat ikkagi Kaera käte vahele. "Ega laste eest ei ole mingit mõtet raamatuid ära panna, vastupidi, minu soovitus kõigile on see, et lugege ikkagi raamatuid, mis on mõeldud vanematele kui teie. See on põnev."

Kuigi talle endale lapsena raamatuid ette ei loetud, usub Kaer, et lastele peaks väiksena raamatuid siiski ette lugema. "Nad kuulevad keelt ja neile jääb paratamatult midagi külge. Ma olen kuulnud praegu, et nii mõneski lasteaias räägitakse, et lastel ei ole sõnavara, nad ei oska rääkida, sest nendega ei räägita piisavalt palju ja ilmselt siis ka ei loeta ette. See annab kohe tunda, kui lastel ei ole sõnu, millega ennast väljendada," sõnas ta.

Iiri kirjandus ja sõbrad

Krista Kaeral on tekkinud elu jooksul tugev side iiri kultuuri ja inimestega. "Minu jaoks algas see tõenäoliselt kunagi Oscar Wilde ja tema muinasjuttudega, mis olid meil kodus olemas ja mis jätsid mulle üsna sügava mulje. Edasi olid juba Eestis ilmunud Iiri ja Šoti muinasjutud – torupillihaldad ja hiiglased. Ma isegi tellisin raamatukogude vahelise vahetusega endale raamatuid Iiri kirjanduse ja kultuuri kohta," rääkis Kaer kust tema huvi alguse sai.

Veel nõukogude ajal sattusid Eestisse iiri kirjanduse analüüsija Declan Kiberd oma abikaasa ja ühe ajakirjanikuga, kellega ei osatud Kaera sõnul aga midagi peale hakata. "Kirjanike liidust leiti, et ma vist olen iirlastega mingit asja ajanud või vähemalt tunnen huvi ja kutsuti mind kohtuma temaga. Selle üle olen ma siiamaani väga rõõmus, sest Declanist sai väga hea sõber. Kui vähegi võimalik, siis ma ikkagi saan temaga kokku," rääkis ta.

1988. aastal külastasid Eestit ka Iiri muusikud, kellega kutsus Kaera kohtuma Jaak Johanson. "Me kõik olime siis nende siin käimisega seotud, käisime kogu selle nädal aega nendega kaasas bussiga. Pärast seda püüdsime veel iiri kultuuri, mitte ainult muusikat, vaid ka laiemalt rohkem tutvustada. Ma tõlkisin luulet ja proosakatkendeid ja rääkisin Iirimaa ajaloost sinna juurde. Näitlejad esitasid proosakatkendeid ja luuletusi ning muidugi Johansonid laulsid."

Samal aastal käis Eesti delegatsioon ka iirlastel külas. Nüüdseks on Kaer Iirimaad külastanud kümneid kordi. "Kui sa lähemalt uurid, mis seal toimunud on ja mis praegu toimub, siis saad väga hästi aru, et tegu on, nii nagu tihti võib ka öelda Eesti kohta, ikka pikka aega eraldatud olnud väikese ühiskonnaga, mis on igasuguste uute suundumuste suhtes ääretult umbusklik. Aga samal ajal on neil kogu see ajalugu, mis on ühelt poolt nende pluss ja teiselt poolt nende needus – need imelised müüdid ja laulud ning ääretult tugev kirjandus ka tänapäeval."

Töö ja puhkus

Ülikoolis õppis Kaer inglise filoloogiat. Sisseastumiseks oli vaja võtta aga lisatunde. "Mul vedas hirmsasti õpetajaga. Kui mina olin keskkoolis, siis Heli Kreenbaum oli noor õpetaja, kui ta tuli meile. See oli üldse selles mõttes huvitav, et tuli terve rida noori õpetajaid. Järsku hakati rääkima kirjandusest, järsku olid inglise keele tunnid huvitavad, pluss veel see, et Heli Greenbaumil olid sugulased Saksamaal ja talle saadeti ingliskeelseid raamatuid, mida ta andis mulle ka lugeda."

Raamatud käisid käest kätte ja kõik lugesid neid rõõmuga. "Tihtipeale oli tegu ikkagi niisuguste raamatutega, mida võiks isegi kvalifitseerida naistekateks, aga need andsid midagi, mis meil oli täiesti kättesaamatu, nimelt pildi olustikust Inglismaal või Ameerikas. Kui ma kunagi tõlkima hakkasin, siis kõige hullem oligi see, et mul ei olnud absoluutselt mingit aimu sellest, missugune on nende igapäevane elu, mis asju nad tarvitavad, mismoodi see kõik välja näeb. Tol ajal ei olnud mingit guugeldamist, teatavasti see oli ainult äraaimamine."

Puhkust ei oska Kaer enda sõnul aga tööst lahutada. "Nii kirjastamine kui ka tõlkimine on tegelikult rohkem elustiil kui töö, mida saab kellast kellani piiritleda. Eks Covid tõi ka väga suure muutuse ka kirjastusellu. Varem oli tõesti näha, et kasvõi neil agentidel, kellega ma suhtlen välismaal, olid ikkagi kindlad kellaajad, millal nad meilidele vastasid ja millal ise meile saatsid. Praegu ma võin südamerahus saada kirjad või vastused näiteks kell 11 õhtul. See tähendab, et inimesed jagavad ise oma tööd. Minu meelest see on äärmiselt mõistlik, sest siis sa tõesti saad oma aega ise jagada nii, nagu sa tahad ja võib-olla teed tunduvalt tõhusamat tööd kui siis, kui sa oled sunnitud teatud tundide jooksul midagi tegema."

Raha kirjandusmaailmas

Kaer tunnistas, et ka tema on pidanud enda elus raha lugema. "Kui palju sai endale raha teenida vabakutseline tõlk nõukogude ajal? See oli ikka suur raha lugemine, eriti, kui sul on kaks last. Ka praegu ma ei ela muidugi ainult tõlkimisest ja lõpuks olen ma ka pensionär juba, kuigi ma käin tööl. Selles mõttes võib-olla ma iga senti ei pea lugema. Aga ma ei usu, et Eestis eriti paljud kirjandusliku loomingulise tööga tegelevad inimesed on nüüd püstirikkad või ei pea üldse raha peale mõtlema."

Kaera sõnul pole see ainult Eesti probleem. "Tihtipeale meile tundub, et mujal maailmas on tiraažid nii tohutud. Need on võib-olla üksikud autorid, kelle raamatuid antakse rahvusvaheliselt kõigepealt kõvas köites, siis pehmes köites ja tohutute tiraažidena välja. Aga keskmisel kirjanikul ei ole seal eriti hõisata, tiraažid on üsna napid ja raha nad ka liiga palju ei saa."

"Iirimaal toetatakse kultuuri stipendiumite ja igasuguste asjadega, nii et seal on tõesti asi parem. Aga näiteks Inglismaal niisugust asja ei ole. Nii mitmelgi korral on nad öelnud, et nad sügavalt kadestavad meid, kellel on kultuurkapital, vähemalt kirjanikud saavad mingi toetuse," rääkis kirjastaja.

Lugemissoovitus

Lugemissoovitusena tõi Kaer välja kaks enda tõlget. Esiteks noore iiri kirjaniku Doireann Ní Ghríofa romaani "Kummitus kurgus". "See autor on hästi omapärase maailmanägemisega. Need on kaks paralleelset lugu, mis räägivad kahest naisest eri ajastul, nõuetest ja ootustest, mis esitatakse naistele ühel või teisel ajastul. See on tõdemus, et võib-olla need ei olegi ajas nii hirmus palju muutunud. See on äärmiselt huvitav ja tegelikult väga kergesti loetav."

Teiseks raamatuks on Doris Lessingi "Suvi enne pimedust", mis ilmus äsja ka Loomingu Raamatukogus. "Ka see räägib naistest, eriti ühest naisest, kes on nelja lapse ema, mõned aastad üle 40, ta avastab, et ta on väga vana. Seda see suvi enne pimedust tähendabki. Ta tunneb, et kusagilt tulevikust jõuab temani külm tuul ja tänaval enam keegi ei pööra pead, kui ta mööda läheb. See on niisugune endaga silmitsi seismise suvi, mis toob ta ellu üsna järske muutusi ja sunnib teda tegema ka väga põhjalikke otsuseid. Kirjutatud on see nii, nagu Doris ikka kirjutas – ääretult ausalt," kinnitas Kaer.