80 aastat tagasi langes Eesti nõukogude okupatsiooni alla ja seda peljates lahkus siinsetelt randadelt umbes 80 000 inimest.

"Mõlemad olid lapsed. Ema oli üheksa-aastane ja isa 14-aastane, teineteist nad siis ei tundnud. Isa läks perega Saksamaale ja ema läks perega Rootsi. Isa sai Saksamaal elades endale fotokaamera ja pildistas erinevates kohtades põgenikke," ütles Austraalias sündinud kunstnik Ulvi Haagensen, kelle vanemad pidid kodumaa maha jätma 1944. aastal.

Et põgenike lugusid väärikalt mäletada, on sel suvel üle Eesti avatud kaheksa näitust, mis põgenike lahkumise lugusid jutustavad. Eesti Mälu Instituut on neid kogunud ja uurinud pikki aastaid.

"Inimesed ei lahkunud ainult väikeste kaluripaatidega, mis on tihti stereotüüpne ettekujutus. Arvuliselt suurem osa inimesi lahkus Eestist ikkagi Saksa võimude poolt korraldatud suurte transpordilaevadega. Nendega jõuti esmalt Poola ja siis Saksamaale ja nende elu sõjast räsitud Saksamaal oli märksa keerulisem kui Rootsi jõudnutel," selgitas ajaloolane Meelis Maripuu.

Maripuu sõnul suhtuti põgenikesse üsnagi tõrjuvalt ja eks neist enamik jõudsid siis sinna, kus vastuvõtvad riigid olid nõus neid vastu võtma. Kes Suurbritanniasse, kes Kanadasse või USA-sse ja väga paljud ka Austraaliasse.

"Mu isa pere sai Austraaliasse sellepärast, et nad olid nõus tööle minema," selgitas Haagensen. "Mu vanaisa ja isa kaevasid Sydney kanalisatsiooniauke ja mu vanaema ja tädi elasid hoopis mujal laagris."

Kui Ulvi Haagensen jutustab oma isa Olavi lugu, siis tema poeg Aksel Haagensen, kes on samuti kunstnik, vormistas kunstiprojektiks oma vanaema Vella saatuse.

Ega põgenike elu Rootsiski kerge olnud. "Vanaema mäletab, kuidas neid kutsuti rootsi keeles kuradi välismaalasteks. Nad oli põgenike laagrites kolm aastat ja siis Rootsi riik andis välja Nõukogude Liidule Balti sõdurid, need, kes olid saksa armees teeninud ning siis ei tundnud nad end enam Rootsis nii turvaliselt. Selleks ajaks oli ka selgeks saanud, et okupatsioon ei lõpe veel niipea ja siis otsustati Austraaliasse reisida."

Akseli sõnul tekkis põgenike lugude uurimise vastu esialgne huvi siis, kui Eestisse olid hakanud saabuma esimesed Süüria põgenikud. "Ma nägin meedias, kuidas oli palju vaenu eestlaste hulgas nende põgenike vastu ja ma mõtlesin, et võtan kinni sellest, et ma ise olen ka põgeniku järeltulija ja ka eestlased on põgenikud."

1984. aastal tuli Ulvi Haagensen esimest korda emaga koos Eestisse. "Tulime kümneks päevaks, sest rohkem ei lubatud. Sugulased olid kõik lilledega vastas. Minu vanaemal oli üheksa õde-venda."

Ulvi Haagensen käis inglasest-norralasest abikaasaga Eestis mitu korda ning sai lõpuks aru, et soovib Eestisse kolida, et nende lapsed kõneleksid eesti keelt ning nii 25 aastat tagasi tehtigi.

"Ma teen objekte, olen installatsioonikunstnik ja olen mõelnud, et kas see võib tulla sellest, kuna kodud on mahajäetud, asjad on jäänud Eestisse, Nürnbergi pommitamise tagajärjel jäid ema-isa kõikidest oma asjadest ilma, ma ei tea, kas need objektid on mulle sellepärast nii olulised, aga see võiks nii olla," mõtiskles Ulvi Haagensen.