"Mõte iga päev pildistada tuli lihtsalt vajadusest midagi teha. Muud asjad elus jooksid kokku, juhtusid sündmused, mille tagajärjel ma pidin kõik oma vara maha müüma, et mingeid kulusid katta, aga kaamerat ma ei raatsinud müüa," meenutas fotograaf Geit Eero, kes juba ligi aasta on käinud mööda Eestit ringi ja püüdnud pildile iga päeva, nimetades seda 366 päeva väljakutseks.

Pilte on Eero elu aeg teinud ja mõtles tol hetkel, et hakkab siis täiskohaga piltnikuks. "Aastase väljakutsega oli see lugu, et mul oli vaja mingit ettekäänet, et iga päev postitada. See ei olnud nii, et ma nüüd teen lihtsalt väljakutse, vaid see oli ettekääne, et mitte muutuda spämmiks. Eesmärk oli väga mitmetahuline. Üks oli ka see sõjahirm, et kuidagi peaks Eesti ikka üles pildistama ja näitama laiemale maailmale, sest me oleme väga väike ja keegi ei tea meist midagi ja enam ma ilma kaamerata toast välja ei läinud."

Mõnikord kõnnib Eero neli-viis tundi ringi ja ei leia seda õiget pilti, annab alla ja siis see pilt tuleb. "Tallinn on nii võrratu linn pildistamiseks, siin on nii palju variatsioone. Osa sellest fotorõõmust ongi see, et sa õpid nägema argipäeva hoopis teisest nurgast."

Pildistanud on Eero varasest lapsepõlvest peale, kui isa talle seebikarbi-taolise fotokaamera ostis. "Terve elu on kaamera mu kõrval olnud, aga ma ei ole seda väga tõsiselt võtnud. Korra proovisin aastaid tagasi, aga siis see ebaõnnestus."

Ise on Eero kõige rohkem rahul nende piltidega, mis sotsiaalmeedias saavad kõige vähem like'e ning eriti meeldivad talle endale pildid, mis jutustavad kerge vaevaga mingi huvitava loo. "Osa sellest protsessist on ka lõputu ootamine, kannatlik peab olema, et just see õige moment kaadrisse püüda," lisas ta.

Eero sotsiaalmeediakontol on üle 600 000 jälgija. "Rahvusvahelist levikut on ja see on lahe, sest siis kogu maailm näeb, et Eesti on olemas ja siin on lahe ja tahavad siia tulla."

Eerot juba jäljendatakse maailmas. "Ainuke koht, kus ma ei ole näinud enda jäljendamist, on Aafrika. Aga Lõuna-Ameerikast, Ameerikast, Aasiast ja igalt poolt mujalt on mul jäljendajaid," on Eero rahul. "Keegi kirjutas, et Indoneesias pidid kõik mind teadma."

Tema stiil, et ta oma videotes mitte midagi ei räägi, kujunes välja praktilisel põhjusel. "Mu inglise keel on kehva. Ja osalt ka sellepärast, et ma sain aru, et selleks, et üldse rahvusvaheliseks minna, peab lihtsalt keele ära kaotama. Tuleb teha väga lühikesi ja lihtsaid videoid. Näitan, mida ma siin tegema hakkan, siis teen ja siis on tulemus."

Eero pildistab väga erinevate kaameratega. "Pildistamiseks ei pea olema kallis kaamera, kõik kaamerad teevad väga häid pilte. Kaameraid inimesed ka saadavad mulle."

Eero sõnul ei ole ta veel oma väljakutse lõpetamiseks valmis ja ilmselt peab aega pikendama. "Lõpuks peaks kokku jooksma neli erinevat näituse fotoseeriat ja need ei ole veel täis."

Ära sellest veel ei ela. "Praegu on kirg, armastus ja soov teha seda asja.