"Minu elu kõige tasuvam investeering on olnud kolm rubla ja 60 kopikat – see oli registreerimistasu. Olen väga tänulik oma abikaasale selle eest, et me nii kaugele oleme jõudnud," meenutas Margus Murakas naerdes pulmapäeva.

Ta rääkis, kuidas ta oma tulevase naisega arstide peol tutvus ja seal kõigest paar tantsutiiru teha jõudis, sest lumerada ootas sõitmist. Siiski vahetasid noored pärast põgusat tantsuõhtut postkaarte ning ülejäänu on juba ajalugu.

Margus muigas, et ega temast polekski abielumeest saanud, kui Age poleks nii ettevõtlik olnud.

"Ta ütles, et see pull tuleb ära lõpetada," muigas Margus ja selgitas, et pulli all mõtles naine autorallit ja mehe elu garaažis, mis on Marguse puhul olnud poisikesest peale kohati üle mõistuse tähtsal kohal, nii et ta isegi imestab, miks teda ühiskonnast isoleeritud pole. Niinimetatud pull ära ei lõppenud ja Age toetab oma meest kõiges.

Umbes veerandsada aastat rallit sõitnud ning aastatuhande vahetuse paiku Eesti autospordi tippu kuulunud Murakas eelistas juba kooliajal garaažis auto all mutrite keeramist ja putitamist isegi klassiõhtutele.

Auto- ja tehnikamaailm ongi Margust alati ümbritsenud, kõik tema isapoolsed tädid-onud on olnud "tehnikamehed", nagu mees ütles. Isa oli rallisõitja. "Ka vanaisa oleks olnud, aga siis oli hobuste aeg, tema oli hobusemees. Aga ka hobustega tehti võidu, kirikust kõrtsi," muheles rallilegend.

Lapsepõlvekodust rääkides tõi Margus rallimehest isa kõrval esile vene keele õpetajast ema, kelle eestvedamisel valitses kord ja distsipliin: lastel olid oma kohustused ning tähtsaks peeti viisakust, vastutustunnet ja ausust. "Ole vaene, aga ole aus," tõi Margus välja oma isa kuldlause.

Marguse rallikarjääri edenemisel oli oluline roll ta nooremal vennal Jaanusel, kes oli toeks ja nõuks. "Meie peres on nii, et noorem vend on see asjalik," muigas Margus ja jätkas: "kui midagi oli vaja otsustada, oli mul, kellelt nõu küsida. Oma loomu, olemuse ja suhtumise poolest sobiks ta vanemaks vennaks."

Marguse sõnul oli Jaanus ka see, kes tuletas meelde elu väljaspool rallit: "Mul oli ikka nii, et sõidad võidu ja kogu aeg on mingisugune ralli. Jaanus ütles, et elus on ka teisi väärtusi – pere ja majanduslik kindlustatus. Tema oli manitseja."

Lapsi ralliautosse ei surutud

Margusega saatesse tulnud poeg Henri Murakas hindab väga kõrgelt seda, et isa pole vaatamata oma fanaatilisele ralliarmastusele teda ega tema venda kunagi ralliautosse surunud. Margus nentis omakorda, et tema ja abikaasa lähtekoht on olnud võimaluste andmine ja loomine selleks, et lapsed teeksid ise oma valikud olukorra baasil, mis neil kasutada on.

"Olen oma lapsepõlve eest väga tänulik. Kui ma kunagi peaksin ise lapsed saama ja saaksin enam-vähem pooltki nii hästi hakkama kui vanemad, siis ongi mõnus. Just see mitte survestamine mingite asjade tegemiseks, aga teistpidi mitte looderdada laskmine. Paps ütles alati, et tee, mis tahad, mis sind huvitab, ära lihtsalt looderda. Ja tee südamega," kirjeldas Henri kodust kasvatust.

Henri meenutas, et isa soovitas siiski tal endale mingi sportlik baas luua ning nii tegeles ta näiteks jalgpalli ja korvpalliga. Henri tõdes, et kuigi temagi on rallisõidu olukorda maitsta saanud, on võidusõiduvärk temast ja ta vennast vähe kaugemalt mööda läinud kui ülejäänud Murakatest. Mõistagi on ta maast madalast ralli köögipoolt näinud, võistlustel kaasas käinud ja ralli-tralli kaasa teinud, kuid selleks, et ralliga nii intensiivselt tegeleda kui ta isa Margus, onu Jaanus Murakas või onupoeg Roland Murakas, jäi Henri sõnul temale ala sees müstikat väheks.

"Aga kui ma oleksin iga kord saanud ühe krooni või ühe euro küsimuse eest, kas ma sõidan rallit ja miks ma ei sõida rallit, siis oleks tänaseks juba päris hästi," naeris Henri, kes peab rallit väga ägedaks alaks.

Kuigi Henri töö ei ole rallirajal ega -roolis, on tema igapäevane tegevus seotud sõiduürituste korraldamisega ning seda juba viisteist aastat isa kõrval.

Kõige olulisem teadmine

Henri kirjeldas isa kui avatud ja leplikku tüüpi, kes pole ta peale mitte kunagi karjunud. Mis puudutab nooruspõlve rumalusi ja piiride seadmisi, on isa aga olnud konkreetne.

"Olin just saanud load kätte, kui jäin neist uuesti ilma," alustas Henri ühest taolisest olukorrast. "Paps ütles, et asi pole karistuses, vaid selles, kuidas sa end üleval pead. Ütles, et see pole okei ja et aitab jamast ja lolli mängimisest, et täitsa lammas oled, saa inimeseks lõpuks. Kui tahad sõita, siis anna teada ja sõidame. Sellest on olnud abi," rääkis Henri.

Kõneldes pere ainsast naisest, ema Murakast, nagu Henri nimetas, ütles poeg, et ema on pidanud kõiksugu jaburdused ära kannatama ning isalt tulnud muster on jõudnud teatud kujul ka poegadeni. "Me saame hästi palju andeks, emaarmastus on piiritu, mampsile endale aga tihtipeale koormav. Kui ta mingitel hetkedel oleks südame kalgimaks, karmimaks või külmemaks teinud, oleks tal emotsionaalselt lihtsam. Ma ei taha emale midagi ette heita, aga kohati on võimalik armastada inimesi liiga palju."

Henri meelest on lapsele kõige olulisem teadmine, et teda armastatakse ja hoitakse: "Siis sa ei tee liiga lolle otsuseid, sest sa tead, et keegi armastab sind ja on kindlasti väga kurb, kui sa koju ei tule või sinuga midagi juhtub. Teistpidi, sa usaldad ja võtad sulle antud usaldust. Loomulikult me noortena kasvades testime piire, aga sa tead, et sul on kodu, koht, kus on kõik paigas, hästi ja turvaline."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.