"Igavene teine on taasiseseisvuspäev minu jaoks. Lapsepõlvest peale on meil koolides 24. veebruari tähistatud ja see võib olla on ka põhjus, miks maast madalast pole seda suurt sidet just taasiseseisvumispäevaga tekkinud, sest see on suvevaheajal ja lapsena olin sel ajal alati pillilaagris, aga rahvapillilaagris tõmmati sel päeval lipp masti ja oli pidulikum päev," meenutas Lonitseera solist Kaisa Kuslapuu oma mälestusi seoses 20. augustiga.

Viimasel ajal on tal olnud põnevaid vestlusi vanemate inimestega, et kus nad siis olid, kui taasiseseisvumine toimus. "Vanematel inimestel on tugevam side selle päevaga."

Kuslapuul oli väga tore lapsepõlv. "Meie vennaga lugesime suvel ajalehte. Meil oli oma süsteem, olid omad alajaotused, et kõigepealt tuleb lugeda suurt koomiksit, see oli Urmas Nemvaltsi joonistatud ja siis asusime väiksemate koomiksite kallale. Mina lasteaias ei käinud, sain vanaemaga kodus olla. See meenub kõige rohkem lapsepõlvest, aga ka õuemängud, palju tänaval naabrilastega mängimist ja ka tubast olemist," meenutas Kuslapuu oma lapsepõlve.

Muusikakoolis algas ka klaveriharjutamine. "Ema lihtsalt pani mind muusikakooli. Ma olin ikkagi tohutult tubli, mul on eluaeg olnud vajadus olla tubli tüdruk, et tunnis ei oleks piinlik, aga mulle väga meeldis klaverit mängida. Ma ei olnud üldse mässumeelne teismeline, see on natuke hiljem elus tulnud."

Orelimänguni jõudsin Kuslapuu nii, et õppis Elleri muusikakoolis kompositsiooni ja oli vaja lisaainetega ainepunktid täis saada. "Võtsin siis orelimängu ja see, et seda saab jalgadega mängida, oli lihtsalt nii jabur. Algul lihtsalt ei tulnud välja, see oli ikka paras pähkel, pidi nii palju harjutama, ja siis lihtsalt tuli see side," selgitas Kuslapuu.

"Erialavahetus toimus siis, kui mul ühel hetkel tuli kirjutamistõrge ja samal ajal oled 18-aastane ja see on nii tohutult dramaatiline, et lihtsalt ei suuda end sundida enam kirjutama, lihtsalt oli madalam seis tol hetkel ja erialaõpetaja soovitas eriala vahetada, siis valisingi oreli. Orelimäng on nii teraapiline tegevus, see pill lihtsalt kõlab nii hästi," ütles Kuslapuu.

Kirjutamisblokid tekivad tema sõnul siis, kui oled jube stressis ja on nii palju muid asju ka teha. Sama kehtib sageli ka tellimistööde puhul. "Loojanatuuriga inimesele on see päris karm, kui see on sinu töö ja kirjutad uut materjali, et teenida leiba, siis see on päris õudne, selliseid pressimisseansse olen päris palju teinud. See on kõige õudsem olek, kus olla. Vahel pressimine aitab, vahel teeb asja hullemaks. Kõik juhtub, mis peab juhtuma."

Kuslapuu sõnul on nii, et kui muusika on ausast kohast kirjutatud, siis tuleb see ka välja. "Olen pigem üksinokitseja. Kui tekst on aus ja tuleb südamest, siis ta ka kõnetab kuulajat. Eesti keeles on nii põnev ennast väljendada, sest see läheb otse kuulajale ajju."

Kahte asja ei suuda ta teha. "Ma ei suuda valetada ja ei suuda näidelda," lisas Kuslapuu.

Õnnejoovastus on tal meeles sellest perioodist, kui kolis 16-aastasena Võrust Tartusse elama. "Mul on hea meel, et mu vanemad seda toetasid. Just muusikakooli õppima minek oli väga toitev ja avardav mu jaoks. Iseseisev olen ma kogu elu olnud."