Tom Jones

Tähtsat sünnipäeva tähistanud Linna sai abikaasalt kingituseks võimaluse külastada Berliinis ühe noorepõlve lemmiku, Tom Jonesi kontserti. Linna tõdes, et peale kontserdil käimist ta pigem näeb kui kuuleb Tom Jonesi lugusid, näiteks "Delilah't".

"Mulle tuleb väga elavalt silme ette, kuidas ta seda nüüd, praegu 84-aastaselt esitas, uue orkestreeringuga, väga vaimukas, väga tore," rääkis Linna Vikerraadios.

"Ma olen nüüd eri aegadel käinud Tom Jonesi neljal korral kuulamas ja võib-olla see viimane jättis hinge kõige sügavama jälje, sest milline tase! Kõlas nagu plaadi pealt. Kõik on säilinud, kuldne hääl, sajandi hääl kõlab samamoodi nagu 50 –60 aastat tagasi, aga sügavus on juurde tulnud. Ega ta seal ei karelnud, mis sa ikka kargled kui sa 84-aastane oled. Mõned laulud laulis puki otsast ja siis tõusis jälle püsti. Uskumatu vorm, uskumatu jõud ja see huumor," meenutas Linna, kellel vahepeal läksid kontserdi ajal silmad märjaks.

Linna sõnul tekkis tal Berliinis tunne, et Jones on pärit mõnelt teiselt planeedilt, mitte ei ole inimene. "Ta on koos biitlitega mul noorepõlvest peale lemmik olnud. Esimene kord käisin ta kontserdil 1989. aastal Helsingis. Siis vaatasin nagu imet. Kas tõesti näen ma oma silmadega seda iidolit? Pärast olen hakanud rohkem kuulama muusikat ja seda, kuidas ta seda teeb. Ja see on olnud süvenev protsess," rääkis Linna.

2014. aastal esines Tom Jones ka Tallinnas. Linna võttis kontserdile kaasa vinüülplaadi, millelt kuuleb salvestust Jonesi esinemisest Las Vegases, lootuses sellele laulja autogramm saada. Saku Suurhalli jõudes sai Linna aru, et ta ise Jonesile piisavalt ligidale ei pääse. Talle pakkusid aga abi suurhalli turvamehed, kes ütlesid Linnale, et eks nad siis proovivad. Peale kontserti ootas Linna suurhalli uste taga kuni üks turvameestest tõi talle plaadi, millel kirjas "To Ivo, Tom Jones".

Vaadates Jonesi, kes on Linnast üheksa aastat vanem, sai Linna meeletult jõudu juurde. "Meeletult, see on kirjeldamatu. Sain aru, et ei tohi viriseda, ei tohi alla anda. Tuleb seda tööd teha nii kaua kuni kõrgemad jõud ja tervis lubavad ning kuni publik sind näha tahab," toonitas Linna, kelle sõnul sellise kvaliteediga kontsert ei saagi väsitada.

Jonesi ootab tuuril ees veel üle 20 kontserdi. Linna meenutas enda aegu Apelsiniga, mil ansambel andis kuus 60–70 kontserti, mõnikord kuus tükki päevas. "See oli see moment, kus ei saanud enam aru, kus sa üldse oled või mis sa üldse teed. Mitu korda oli selline tunne, et kontsert käib, lugu käib, suu laulab ja siis mõtled, et oota, mitmes kontsert see oli? Järgmine mõte oli, et oota, mis lugu see üldse on, mis ma praegu laulan?" rääkis Linna.

Sõjaväemuusik Ivo Linna

Linna väeosa asus Rahumäe teel, kus on täna politseijaoskond. Sõjaväeorkestris mängis Linna suurt trummi. "Kui siis hakkasid tulema igasugused nõukogulikud paraadid ja pühad, siis me käisime tihtipeale Tondi väeosas ja meil olid koos proovid. Pidime kõik need marsid pähe õppima. Orkestrid mürtsusid, harjutasime sammu," meenutas Linna, lisades, et trumm, mida ta rihmaga üle selja kandis, oli jube raske. "Kui trumm oli paraadil kaks tundi seljas olnud, siis pärast seljast ära saamist läks selgroog sirgeks tagasi," naeris Linna.

Enne orkestrit ei teadnud Linna suure trummi mängimisest midagi. "Alguses oli mõte, et paned paugu ja kõik on korras. See polnud üldse nii. Kui on vaja marssi mängida, siis sina oled see, kes hoiab orkestri tempot. Ma läksin alguses rütmiga pidevalt kiiremaks. Rütmitaju tasandas teine orkestrimängude äärmus. Käisime iga nädal, mõnikord kaks-kolm korda, surnuaedades kedagi matmas," meenutas Linna.

"Nõukogude Liidu hümni kõrvale mängisime ka matusemuusikat, Kriegi, Mozartit, Schuberti aeglased ja ilusad viisid. Kui selle aeglase loo ajal ei saa õigel hetkel seda kohustuslikku väikest ja vaikset trummipaugukest pandud, siis on jama. Matuse meeleolu on rikutud," kirjeldas Linna.

Kahe aastaga, mis Linna sõjaväes veetis, harjus ta kuulama suuri kollektiive. "Pärast sai siinsamas endises raadiomajas kümneid ja kümneid kordi koos Eesti Raadio Estraadiorkestriga esinetud. Harjusin armastama suure orkestri kõla. See on midagi täiesti müstilist. Kui olen praegu saanud mõne orkestri või big band'i saatel esineda, siis on see nagu tõeline kingitus," ahhetas Linna.

"See muusika valgub su sisse, see on tõeline palsam. Tuhanded värvid, seal moodustub uhke maal, mida sa ise maalid. See tunne on hea," lisas ta.

Tänapäeva popmuusika

Täna enam nii tihti orkestrimuusikat ei kuule. "Võib ju tunduda tüüpilise vanainimese virisemisena, aga ma ütlen täiesti häbenemata, et mind tänapäevane popmuusika ei kõneta. Seal ei ole minu jaoks seda, mis mind nooruses hulluks ajas. Korralikud meloodiad, ilusad harmooniad. See kõik oli muusika, mille saatel ma kasvasin," rääkis Linna.

"Praegu tehakse muusikat hoopis teistmoodi. Kombineeritakse arvuteid ja tehisaru, ma ei tahagi sellest midagi teada. See ei lähe mulle korda. Ma pigem naudin seda, kui ka juhuslikult tuleb mõnest raadiojaamast, see mõni n-ö minuaegne lugu. Või ka mõni tänapäevane. Tänapäevale tehakse ka head muusikat, minu jaoks head, kus on seda viisi, mis jääb meelde, jääb kummitama, mõni ilus käiguke."

Autoga Muhu poole sõites kuulab Linna palju Klassikaraadiot. "Maailmamuusika ajaloo jooksul on nii palju ilusat nende heliloojate hingedesse kogunenud ja kuidas nad on osanud selle välja tuua, see on imeline. Samas saan ma aru tänapäeva noortest. Minu jaoks on see üks kloppimine ja tümakas, kus pole viisi, mingi fraasikene kordub sada korda, tekstist eriti aru ei saa. Täpselt samamoodi saime meie omal ajal. "Mis kuradi muusika see karvaste muusika on?! Mis Beatles ja Rolling Stones?! Ajab hulluks! Vat kus meil 30ndatel oli muusika!"," muigas Linna.

"Viimse reliikvia" munk

1969. aastal sattus ülikoolist eesti keele kursuselt eksmatrikuleeritud Linna mängima munka kultusfilmis "Viimne reliikvia". "Sõjaväekutset oodates pesitsesin praegusel Tunkri tänaval oma venna kunstiateljees. Ühel õhtul vaatasin varemetes Niguliste kiriku poole, seal oli mingi valgus. Jalutasin sinna ja selgus, et seal tehtigi filmi "Viimne reliikvia". Seal oli ka sildike, et vajatakse massistseenidesse inimesi. Järgmine hommik läksin kohe kohale, mulle aeti mungakostüüm selga. Sain selle päeva eest uskumatu summa raha, neli rubla," meenutas Linna.

"Munki oli palju. Millegipärast tuldi minu ja ühe teise härra juurde, anti küünlad pihku ja öeldi, et nüüd võtame selle stseeni, kus Agnes tuleb ja kaks munka on tema seljataga. Saime selle võtte ära tehtud ja küll ma ootasin seda filmi. See tuli välja, kui olin sõjaväes, läksime poistega koos seda vaatama. Teadsin seda kohta, nüüd te kohe näete suurt filmitähte. Täpselt selle koha pealt, kus mu nägu oleks võinud ilmuda, on juba teine kaader. Aga ma tean, et ma olin nendest kahest mungast see lühem," muigas Linna.

1971. aastal, kui Linna sõjaväest välja sai, pidas ta ka raadio meelelahutustoimetuse toimetaja ja administraatori ametit.

"Läksin pärast sõjaväge korraks Saaremaale vanemate juurde koju. Isa ja ema töötasid Saaremaa muuseumis ja isa väga tahtis, et jääksin muuseumisse tööle. Aga mina tahtsin ära suurde linna. Tallinnas kohtusin tänava peal Andrus Saarega, keda teadsin ülikooli päevilt. Ta küsis, et mis ma vaba poiss nüüd teen. Ütlesin, et ei teagi, mis teen. Saar ütles siis, et teab, et meelelahutustoimetuses on toimetaja-administraatori koht vaba," meenutas Linna.

"Tulin raadiomajja, sain esimesed katsumused oma nahal ära tunda ja peatoimetaja Laine Soe otsustas riskeerida ja võttis mu tööle," lisas Linna, kes ei teadnud raadiotööst mitte midagi. Uues ametis oli Linna peaaegu aasta.

Ühel hetkel anti talle ülesandeks teha veerandtunnine huumorisaade ja paluti minna Draamateatrisse, et näitlejatega aeg kokku leppida ja kohale kutsuda. "Lähen sinna Draamateatrisse, teadsin mõnda nimepidi ka ja hakkasin rääkima, et mina olen see ja teen seda, et kas tulete. See oli põrgulikult keeruline minu jaoks," tõdes Linna.

Linna sõnul pidi ta uues ametis tihti linna pealt mingeid asju kokku korjama, sõitma trammide, trollide ja bussidega mööda linna ringi, inimesi otsima. "Terve päev läks sinna nahka," naeris Linna, kes pidi muuhulgas ühel vastuvõtul jälgima, et šampanjaklaaside peal poleks vahtu.

"Aga ma siiamaani mõtlen tohutu tänutundega nende inimeste peale, kes tollal meelelahutustoimetuses töötasid. Priit Aimla, Vello Mikk, Toivo Tootsen, Peeter Hein, Milvi Juske, Esko Tasa, Mari Tuulik, Lydia Mölder. Nad kõik aitasid, nägid ära, et see jumbu on täiesti lollpea. Aga nende kõrvalt ma õppisin väga palju," tõdes Linna, kes hiljem siirdus televisiooni poolele ja tegi ära režissööri-assistendi eksami.

"Ma olin ju hakanud eputama. Täpselt samal ajal kui raadiosse tööle tulin, sain ka baar-varieteesse Tallinn laulma ja see muusika pool ikka kiskus mind nii endasse. Raadio- ja televisiooni komitee kuupalk aitas elada, aga juba oli tekkinud suhe Olav Ehalaga, noorte muusikute ja lauljatega. Ma tahtsin olla nendega ja sain aru, et lõpmatuseni ma kahte jumalat teenida ei saa. Siiamaani olen seda meelt, et kahte suurt asja on võimatu paralleelselt teha," nentis ta.

"Toona saingi aru, et pean tegema otsuse, mida ma tegelikult teha tahan. Saatuse sõrmevibutuste toel ma siis valisingi lauljatee. Ma olen väga õnnelikku elu elanud."

Eesti taasiseseisvumine

"Kogu see vabanemise aeg, mille märgid hakkasid ilmnema juba 80. aastate teises pooles. Esimene selline, esmapilgul ehmatav märk oli 1987. aastal kui Alo Matiisen kirjutas laulu "Ei ole üksi ükski maa". See oli piiripealne asi, kuidas sellesse suhtutakse," meenutas Linna.

1988. aasta oli tema arvates täiesti müstiline aasta. "Ja ka sealt edasi, et me ilma ühegi pauguta saime vabaks. Olgu tal selline poeetiline pealkiri nagu laulev revolutsioon, aga ajaloo käitumine on täiesti seletamatu."

Linna sõnul on praegust aega varasemaga kõrvutades see suurimaid imesid üldse Eesti rahva ajaloos. "Võime omavahel sõimelda ja kadetseda, aga me oleme kõva rahvas, et oleme kõikidele ajalootormidele vastu löönud. Me oleme suutnud säilitada oma keele ja meele."

Maailmas ei räägita enam sumerite keelt, aga see oli suur rahvas. "Rahvaid läbi ajaloo on kadunud sadade kaupa. Ajaloo liiva alla on suuremaid ja väiksemaid rahvarühmi läinud küll ja küll. See, et meie pisike näputäis oleme säilitanud selle, mille üle me praegu saame uhked olla, see on täiesti ime. Iga päev võiks kirikusse küünla viia, kes tahab või kasvõi aknalauale panna," ütles Linna.

Eesti lipp lehvib Linna kodus iga päev. "Neid lippe on mul mitmes kohas igas suuruses. Ta peab mul olema kogu aeg silme ees. Need on kõige kaunimad värvid kokku pandud, seegi on ime, et lipu värvide kombinatsioon sattus just selline olema. See on nii püha, et ta võib nüüd vabalt lehvida."

Linna meenutas, et 1987. aasta lõpu poole otsis Alo Matiisen ta üles ja ütles, et hakkab isamaalisi laule kirjutama. "Ta rääkis, et tal on suur idee 1988. aasta Tartu muusikapäevadeks kirjutada viis ärkamisaegset laulu, mis pealkirjade järgi on kõik vanad esimese ärkamisaegsete laulude pealkirjad."

Väliseestlased

"1988. aasta sügisel helises telefon ja üks ametniku moodi hääl ütles, et otsige Alo Matiisen üles ja tulge välisturismi osakonda, võtke kaasa 503 rubla, teid on arvatud ESTO-le mineva Eesti kultuurigrupi koosseisu," meenutas Linna. " Seal oli Mikk Mikiver, Rene Eespere, rahvatantsijad, Lepo Sumera ja paljud teised veel, me olime nagu kõrvust tõstetud."

"Kohale jõudes nägime seda rongkäiku ja jumalateenistust kirikus. See oli esimene tõeline pauk. Sinna olid kokku tulnud üle ilma 6000 inimest, Eesti lipud, Eesti laulud, see oli midagi ilmutuslikku," meenutas Linna.

"Istusime seal amfiteatris ja korraga Alo tõusis püsti, läks läbi rahva lava juurde, rääkis kellegagi midagi ja siis järsku vehib mulle, läksin ka sinna ja me laulsime seal koos Venno Laulu poistekooriga "Eestlane olen ja eestlaseks jään," lisas ta.

Siis said nad taskud täis visiitkaarte, kes kõik neid kuhugi külla ja esinema kutsusid. "Me saime tohutu vastuvõtu osaliseks, esinesime pärast ametlikel kontsertidel ka, Roman Toi kooriga laulsin Rene Eespere lugusid. Me olime korraga tehtud poisid, Alo sai Kanada eestlaste poolt stipendiumi nende laulude eest. Veebruari lõpu poole lendasime Torontosse, kus andsime mitu kontserti," meenutas Linna.

Torontos oldi peaaegu kolm nädalat. "Ajad olid segased, sõitsime ju läbi Moskva sinna. Mart Laar pidas seal sellise kõne, mille peale ka kohalikud eestlased olid päris ehmunud, sest ega Laar ei hoidnud oma mõtteid vaka alla, ta ladus välja kõik, mis ta mõtles, mis Eestist peaks saama ja see oli räigelt venevastane jutt."

Linna sõnul oli uskumatu näha, kuidas põgenedes võeti lisaks lastele ja riidehilpudele ka raamatuid kaasa, et säiliks Eesti kultuur ja Eesti meel ja keel. "Pagulaste ühiskond suutis selle keele ja meele alles hoida, mitte assimileeruda. See pagulaskonna vaim lõi meid kõige rohkem pahviks. Hoolimata sellest infosulust nad ikkagi teadsid, kuidas me siin nõukogude ajal elama pidime. Igaühel oli ligimesi ja sõpru, kes viidi Siberisse."

2016. aastal käis Linna uuesti Austraalias. "Paljud neist, keda teadsin ja tundsin olid lahkunud. Oli tulnud noorem generatsioon. Nad ei olnud siiski sulandunud kohaliku rahva hulka. Nad on ikka suutnud säilitada eesti majade toimimise, teevad eesti toitu, laulavad ja tantsivad eesti laule ja tantse. Muidugi on see ajas muutunud, aga mitte kadunud. Eestlus näitab oma kõige tugevamaid külgi siis, kui on raske, kui on võimatuna näivad ajad. Kui elu on lihtsam, siis piltlik eestlus või väljanähtav eestlus kuidagi tasandub," sõnas Linna.

"Nüüd on aega mööda läinud, rahvusvaheline elu on ka kaasa aidanud, aga ikkagi igal esinemisel ma paari isamaalist lugu ikkagi laulan ja see tunne on tulnud tagasi, et me võidame," ütles Linna.