Lobjakase sõnul oli disainimaailmas eksperimenteerimine levinud juba läbi 70. ja 80. aastate. "90-ndatel oli ka mitmeid näituseid, mis initsieerisid sellist mõtlemist. See oli otsapidi veel aeg, mil oli võimalik endale lubada seda luksust, teha midagi ebapraktilist, vähem praktilist, mille taga ei ole mõtet, et see tuleb nüüd müüa maha mitmes eksemplaris," sõnas ta.

"Teiselt poolt oli selleks ajaks lõpetanud kunstiinstituudi terve hulk disainereid. 60-ndate keskpaigas loodi tööstuskunsti eriala, mis vaatas disaini teise pilguga kui varem. Soov oli kaugeneda materjalikesksusest. Kui varem klaasikunstnikud läksid klaasitööstusesse, tekstiili eriala lõpetanud läksid tekstiilitööstusesse, siis uues disaineris sooviti näha kedagi, kes suudab hõlmata keskkonda tervikuna," rääkis Lobjakas.

80-ndate teisel poolel loodi kunstitöötajate kombinaadi ARS juures disainistuudio, mida läbi 90-ndate juhtis Matti Õunapuu. "Nemad töötasid selliste teemadega, mida varem ei oldud nähtud, said tellimusi üle Nõukogude Liidu, kuid ka Eesti uue aja alguses töötasid erinevatele ettevõtetele, tegid koostööd soomlastega, Helkamale kavandasid külmkappe," sõnas Lobjakas.

"Nad olid väga tublid, siinmail polnud sellist asja nähtud, et jõuti oma tõsise disaineritööga nii kaugele. See on maastik, millest me teame vähe, aeg, kus disainist ei räägitud. Need niidid ja kanalid töötasid, asjad toimusid, aga ta jäi suures pildis sähvatuseks, see oli üks võrdlemisi kitsas periood," rääkis muuseumijuht ja lisas, et 90-ndate teises pooles läksidki stuudios kõik juba oma teed.

90-ndatel tegutses ja saavutas Eestis laia edu Mangi mööbliettevõte. "See oli võrdlemisi väike pereettevõte, aga suutis nii Eesti kodud kui ühiskondliku ruumi äratuntavalt ära täita," märkis Lobjakas ja lisas, et näiteks kinnisvarakuulutustessegi lisati juurde, et tuleb kaasa näiteks Mangi diivan.

Lisaks ilmus skeenele mitu noort disainerit. "Nad ei pidanud end ümberleiutama, vaid astusidki ellu sellel ajal, näiteks Tarmo Luisk, kes on tuntud oma sarja "Basic" poolest, mis on selline väga industriaalse olemisega valgustite seeria, mida võis näha nii avalikus ruumi kui kodudes. Martin Pärn tuli Soome taustaga, oli õppinud Helsingis, tegi koostööd Martela OÜ-ga ja sealt ajast on pärit ka kontorilaua tüüp, mis tegi kõrge tähelennu ja jõudis erinevatesse edetabelitesse," rääkis Lobjakas.

90-ndate alguses hakati esinema ka messidel. "Püüti leida turgusid ja võluda oma tundmatu taustaga laiemat publikut. Üks näide on "Allegro" tool, noodivõtme kujuline. Oli kooslus Classics Furniture, mis koosnes Tartus kõrgemas kunstikoolis lõpetanud disaineritest, kes läksid selle tooliga 96-97. aastal Kölni messile ja sellest tekkis tohutu kära kohalikus pildis, kuna oldi harjutud, et valitakse need, kes lähevad. 90-ndate teine pool oli juba aeg, kus mindi ise. Nad said lühida, aga väga intensiivse tähelennu, said suuri tellimusi, näiteks Sony stuudiolt."

90-ndatel alguse saanud initsiatiivid on Lobjakase sõnul aga tänaseks suuresti kadunud. "Mangi ka praktiliselt tänaseks enam pole, temast on saanud selline kultuuripärandi osa. Paljudel asjadel pikka iga ei olnud."

Lobajakase hinnangul muganduti 90-ndate jooksul päris palju ka geneerilisse suunda. "Tegelemine materjalidega, mis olid siin loomulikud, hoidis võib-olla jalga ja juurt maas, aga ma arvan, et 90-ndad oli see periood, kus püüti panna võimalikult teises suunas ja sarnaneda millegi muuga, kui see, mis siin oli. Hiljem see maheneb, lepitakse ja tehakse rahu varasema ajaga, aga 90-ndad on just selline aeg, kus taheti stardipakkudelt võimalikult kiiresti ja kaugele minema panna. See kihk pääseda kohustuslikkusest ja ahistatavusest oli nii suur."