Nugin on uurinud 70-ndatel sündinud n-ö "võitjate põlvkonda". Nende lugudest on tema sõnul välja tulnud teatav juhuslikkuse näitaja. "Hästi palju kasutatakse sõnu, et "sattusin", "kõndisin tänaval", "kutsuti" jne. Eks ka 90-ndatel inimesed ise otsustasid ja ise tegid, aga kuna see võimaluste virvarr oli nii suur ja see palett nii lai, siis tundus, et need võimalused hüppasid ise sülle," rääkis teadur ja lisas, et nende võimalustega pidi siiski ise midagi ette võtma.

"Ka kogu poliitiline ideoloogia pöörati pea peale. Inimesed pidid ise vastutama, ise hakkama saama, sotsiaaltoetusi peaaegu ei olnudki. Toonane ideoloogia oli väga seda "õnne seppa" ja agentsust toetav," sõnas Nugin.

Nugin on uurinud seega neid inimesi, kes ülemineku ajal olid ka ise ea poolest üleminekueas, see tähendab saamas täiskasvanuks. "Päris paljud rääkisid sellest, et nad ei saanud aru, miks nende vanemad nii mures on. Noortele tundus see kõik põnev, sest nad ei olnud ennast veel sisse seadnud. Kui me räägime nendest, kes maal elasid – kolhoosid lagunesid – siis seal neid sotsiaalseid katastroofe ikkagi oli, et seda aega kiputakse natuke idealiseerima – paljud ühiskonna- ja eagrupid said valusalt pihta ka."

90-ndatel hea stardipositsiooni saanud põlvkonnale viidatakse tihti kui "võitjate põlvkonnale". "See on hästi üle ekspluateeritud termin, siin on palju vaidlusi, et kust see piir läheb ja kes need võitjad on. See alati sõltub sellest, millised prillid me ette paneme ja mis ajahetkel sinna ajale tagasi vaatame," sõnas sotsiaalteadlane.

Suuri muutusi tõi kaasa ka ettevõtlusvabadus. Nugina sõnul levis sellega seoses ka hulganisti optimismi ja naiivsust. "Kuulsin ka mina lugusid, kuidas pärast kooli hiiliti õpetajate tuppa ja trükiti vigases inglise keeles paber ja kirjutati ei kellelegi muule kui Bill Gatesile ja saadeti direktori faksiga koostööpakkumine teele. Sellist naiivset optimismi, et me nüüd hakkame seda äri tegema, seda kindlasti oli."

Stabiliseerumise perioodi 90-ndate keskel, millega käisid kaasas ka majanduslikud raskused, ei taheta Nugina sõnul väga meenutada. "Kui enne tundus kõik nii ülev ja tore, siis 95. aastal enam nii tore ei olnud. Kui me vaatame kasvõi kuritegevuse numbreid, siis minu jaoks oli tagantjärgi üllatav, et 95. aastal toimus 81 plahvatust, milles hukkus 10 inimest, liikluses sai surma ligi 500 inimest Need numbrid on päris õõvastavad. Eufooria asendus kiiresti kerge pettumusega," sõnas sotsiaalteadlane.

Eesti eliidi nägu oli tollal Nugina sõnul küllaltki nooruslik. "Kuna keegi ei teadnud, kuidas selles uues süsteemis hakkama saadakse, siis millegipärast eelistati noori inimesi, kes julgesid teha otsuseid, kes julgesid muuta. Vanemad põlvkonnad jäid hammasrataste vahele," sõnas ta. "Plahvatuslikult kasvas alkoholism, enesetappude arv – kõik see, millest vähem räägitakse."

90-datest võiks Nugina arvates kaasa võtta just ajastu optimismi ja natuke naiivsust ja huvi avastada uusi asju. Maha võiks tema sõnul aga jätta pimeda usu kauboikapitalismi ja suhtumise, et tugevamad jäävad ellu ning nõrgemad on oma ebaedus ise süüdi.