Steadicam operaator Šeiko: ma jooksin pärast finišit sportlasega võidu
Suurte kogemustega operaator Indrek Šeiko rääkis saates "R2 Päev", kuidas steadicam'i operaatorid Pariisi olümpiamängudel raske kaameravarustus seljas jooksurekordeid tegid, joostes ühelt staadionipoolelt teisele auhinnatseremooniat filmima ning pärast iga finišit sportlastega võidu pidid jooksma.
"Kunagi aastaid tagasi proovisin hea kolleeg Tauno Sireli kodus steadicam kaamerat, mul oli see kümme minutit seljas ja mõtlesin, et miks ma pean ennast piinama, mina küll seda mitte kunagi ei tee. Aga aastad läksid mööda ja olude sunnil see nii läks, et proovisin ja hakkas meeldima," ütles Indrek Šeiko, kes viimased kaks nädalat oli Pariisi olümpiamängudel kergejõustikuvõistluse ülekannete steadicam operaator.
"Pariisis olid meil ikka väga pikad tööpäevad, päeval olid küll pausid sees, aga uneaeg oli napp. Minu ja Janari ning veel kahe soomlase ülesanne olümpiamängudel oli pärast finišit sportlastega võidu joosta. See võttis vahepeal ikkagi võhmale. Olin võitjatest meetri kaugusel," selgitas Šeiko.
Pariisi olümpiamängud olid Šeiko sõnul väljakutseks seetõttu, et saadetel oli väga suur vaadatavus ja iga filmitud kaader on hästi oluline. "Tegime sportlaste tutvustusi ja minu ülesanne oli ka kõik need auhinnatseremooniad, mis staadionil olid. Iga su eksimus on väga paljudes maailma riikides kohe näha. Ükskõik, mis seal siis juhtus, osad kaameramehed jäid ju jooksurajal ette ja kohe oled nii kuulus, sest klipid on kõik Youtube`s üleval."
Kunagi tegi Šeiko suusamaratoni. "Ma olin siis saani peal, istusin tagurpidi, selg sõidusuunas ja saanimees sõitis nii raja äärde, et läksime uperkuuti ja jäime niimoodi lume alla, et ei saanud sealt enam välja. Norra suusatajad, kes tegid seal sooja, aitasid meid välja," muheles ta.
Šeiko on steadicam operaatori tööd teinud ka tasakaaluliikuri peal seistes. "Siis on kergem teha, sest ma ise ei jookse, vaid seisan. Mina olin Eestis esimene, kes seda tegi, aga see annab hästi palju uusi võimalusi steadicam-i tööle. Mõnes mõttes ka piirab. Kiiresti saad hästi palju positsioone vahetada. Kord oled lava ees, siis oled publiku taga, aga samas on see ka ohtlikum, kui sa hooga tuled ja kui publikust keegi sulle ette astub, siis on päris suur õnnetus."
Šeiko jagas üht vahvat seika, mis olümpiamängudel juhtus. "Ajagraafik oli hästi tihe, sest kui mõni kuulus sportlane võitis, siis ta venitas selle aja täis, jooksis lipuga ringi. Aga ma teadsin, et sinna otsa peaks kohe tulema auhinnatseremoonia, aga keegi ei räägi sellest, et peaksime seda tegema," meenutas Šeiko.
"Liigume järjest kaugemale ja kuklas tiksus kogu aeg, et kohe tuleb tseremoonia. Tseremooniahetk jõudiski kätte ja kaamerad, kes seda filmima pidid, olid kõik teisel pool staadionit. Režissöör Marek Miil siis uuris, et kui kaugel ma olen, ma hakkasin jooksuga tulema, aga tema uurib iga viie sekundi tagant, kui kaugel ma nüüd olen. Kõik pandi seisma, tseremoonia seisab, publik ootab, mina muudkui jooksen. Siis korra mõtlesin, et ma ju ütlesin, et võtame siia Segway tasakaaluliikuri ka, aga siis öeldi, et pole vaja. Lõpuks sai kõik siiski tehtud ja väga ägedalt," muheles Šeiko.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "R2 Päev", intervjueeris Tarmo Lehari