Oma tädi meest, Veljo Tormist, Johanson lapsepõlvest teadlikult ei mäleta. Tema ettekujutus põhineb Tõnu Tormise fotodel ühistest suvitamishetkedest. "Selle põhjal, kuidas ta meid hoidis, tundus väga südamlik suhe toona," rääkis Johanson Vikerraadios.

"Kuskil kooliajal jõudis kohale, et peale selle, et ta oli onu, kellel oli ainukesena meie lähiringkonnas auto, millega ta meid suviti maale ja tagasi toimetas, oli mul loomulikult kogu aeg teada, et ta on vist Eestile oluline inimene, helilooja ja et paljud teavad ta nime. Mäletan küll 22. keskkoolis ja Westholmis õppides seda uhkust, et ma ei ole väga kaugelt hõimlane onu Veljole. Meie jaoks oli ta onu Veljo, ja seda head tunnet ma mäletan," meenutas Johanson.

"Meil oli hästi tore lauluõpetaja, kellega oli sellest vist juttu ja ma arvasin, et see respekt Veljole laieneb ka minule," naeris Johanson, lisades, et oma hõimlasega ta siiski ei uhkustanud.

Veljo Tormise laulude kaudu imbus rahvalaulu ja rahvaluule tähendus ka Johansoni ellu. "Traditsioonilisel moel rahvalaul meile kuidagi koju ei jõudnud. Ei meie vanaemad ega vanaisad ega kaugemad esiisad rahvalaule edasi ei kandnud," sõnas ta.

"Rahvalaulu ja -luule mõttes ma arvan küll, et Veljo on mu ainuke ja kõige põhilisem mõjutaja. Et ma üldse läksingi eesti keelt ja kirjandust õppima ja folkloristika heliharusse. See on küll Veljo teene," tõdes Johanson, kes meenutas, et varases teismeeas kirjutas ta onu Veljole sünnipäevaks ise regilaulu. "Kahjuks või õnneks ei ole seda alles, aga ise olin hirmus uhke, et Veljole selle ette kandsin."

"Samas tuleb tõele silma vaadates, et Veljo nägi rahvalaulu, mille vasti nii minul, Jaagul, Mardil kui Kärdil huvi tekkis, mõneti teistmoodi kui meie. Kui esimest korda Eesti Ballaadidel lavale läksime, võttis ta meid Kullamäel oma töötoas kokku ja seletas, kuidas ikkagi peaks rahvalaulu laulma," muigas Johanson.